Tänu katab mure kinni

Jumala armust oleme taas võinud alustada usuteaduse instituudi akadeemilist õppeaastat. Valdavaks tundeks on tänu – Jumal on puudutanud südameid ja juhtinud otsustusi, et 25 meest ja naist on leidnud tee teoloogiaõpingute juurde. Kirikumuusika osakonda astujaid oli kolm. Esmaspäeval toimunud diakonikoolituse vastuvõtul ütlesime jah-sõna viiele sisseastujale ning nende ridade kirjutamise ajal sooritavad pro venia consionandi eksamit kolm kandidaati.
Mõeldes meie rahva ja kiriku suurusele, samuti teiste teoloogiliste kõrgkoolide kogemustele, on need numbrid igati arvestatavad. Kindlasti oleme igaüks andnud oma panuse sellesügisese vastuvõtu õnnestumisse, kuid me ei tohi unustada, et see on olnud ennekõike Jumala töö. Parafraseerides õpetaja Toomas Pauli, kes on öelnud, et üle kirikuläve ei astuta Jumala kutseta – nii ei tehta ka otsust teoloogiaõpinguteks ja kiriku teenimiseks ilma Jumala armuta. Inimene töötab ja palvetab, Jumal juhatab ja õnnistab.
Tänu põhjusi on loomulikult teisigi. Uute õppijate ja õppetöö jätkajate kõrval rõõmustame õppejõudude ja iga meie õppeasutuse töötegija üle. Rektorina tunnen uhkust, et meil on professorid ja õppejõud, kellele ei valmistaks raskust õpetada mis tahes Euroopa ülikoolis ning siiski on nad otsustanud anda oma annid usuteaduse instituudile ja meie kirikule. Lisandub töötegijate kõrge motivatsioon, milleta ilmselt keegi meist seda tööd pikka aega ja rõõmsa meelega ei suudaks teha. Meil on imeline hoone, väga head õppimistingimused ning mis peamine – vaimulik ja toetav atmosfäär, kus me kasvame ise ning kus kasvavad töötegijad Issanda kaunitele viinamägedele. Põhjust tänuks on küllaga.
Ent on ka murekohti, kui jälgida viimaste aastate vastuvõtu statistikat ja dünaamikat. Huvi teoloogia vastu selle klassikalises tähenduses on hakanud kahanema. Kui teoloogia magistrikursusele tulijaid on ainult kaks, siis kõneleb see number enese eest. Loomulikult on tänuväärne, et õpitakse diakooniat ja hingehoidu ning täiendatakse ennast kristliku kultuuriloo alal, kuid järjest aktuaalsemaks muutub küsimus meie kiriku homsest teoloogilisest tasemest ja kompetentsist.
Milline saab see olema? Milliseks kujuneb kiriku tõsiseltvõetavus, kui täisteoloogilise ettevalmistusega vaimulike arv väheneb? Kes on meie homsed teoloogia õpetajad? Siia lisanduvad õppimaasujate vanuselisest koosseisust tulenevad küsimused – enamik on nn teise karjääri inimesed, mis ei ole kuidagi alahinnatav, kuid ealiselt nooremate osakaal on väike. Praegune usuteaduse instituudis õppija on keskmiselt 43aastane. Me teame põhjusi ning see ei puuduta ainult meie kirikut ja teoloogilise hariduse andmist Eestis. Ometi peame nendele arengutele pöörama järjest tõsisemat tähelepanu nii oma koolituse kujundamisel kui kiriklikul mõtestamisel.
Ordinatsioonikoolitusega seoses võime märgata tendentsi, et pigem eelistatakse diakoni- kui preestriametit. Taas on põhjused võrdlemisi selged. Alahindamata diakoonilist teenimist, paneb siiski muretsema meie kiriku teatav diakoniseerumine. Mure keskmes pole diakonite arvu suurenemine, vaid tõsiasi, et paljud meie diakonitest täidavad koguduseõpetaja ülesandeid, milleks neil puudub ettevalmistus ning ordinatsioonist tulenev karisma ja meelevald. Ühinen nende häältega, kes kõnelevad omaaegse aseõpetaja institutsiooni sisseviimisest. Olemata ideaallahendus, oleks see siiski eklesioloogiliselt ja hariduslikult põhjendatum olukorrast, kus ordinatsiooni kahe esimese astme teenimise vahekord hägustub, mõjutades nii koolitust kui kirikut. Senisest enam vajame luterlikult põhistatud ja oikumeeniliselt avarat ametimõistmist ning meelekindlust selle praktikasse viimisel.
Palugem lõikuse Issanda kätte usuteaduse instituut, meie kiriku koolid ja kogudused ning kõik kiriku tegemised. Tema kätes on kutse ja õnnistus. Temal on lahendused ja võimalused. Tema annab raskuste keskel kannatlikkuse ja väe.

Ove Sander,
assessor