Tänus tagasi, lootuses edasi

Jumala armust oleme võinud taas seljataha jätta ühe kirikuaasta ning vaimus sirutuda uue järele. Ilmselt on seegi Jumala suur arm, et Ta kingib meile ikka ja jälle neid peatumise, tänuliku tagasivaate ja lootusest täidetud tuleviku sammuseadmise hetki.
Milline siis oli see juba eilseks saanud kirikuaasta?
Esitasin sama küsimuse läinud pühapäeval, kui olime pühapäevakooli-lastega kiriku altari eest oma tundidesse minemas. Ja vastused, mida sain, olid mõnes mõttes üllatavad.
Nimelt ei meenutanud neist keegi esimese hooga möödunud aasta suuri sündmusi meie maal või kirikus ja koguduses. Küll aga tuli mõnele meelde oma ilus sünnipäevapidu või mõni teine koduses ja lähedases ringis veedetud õnnistatud hetk.
Tõsi see on, et meie endi meenutused ja mälestused möödunust saavad alguse just pereringist – nendest, kes meile on kõige kallimad ja lähedasemad, nendest, keda Jumal on meile kinkinud. Nii mõtlesin minagi, kui õnnelik ja tänulik ma olen, et mul on abikaasa, lapsed, perekond, sõpradering, töökaaslased.
Meievaheline armastus, hoidmine ja ühine toetus on olnud just selleks aluseks, mis on lubanud teha ka suuremaid asju. Tõesti, kui meile on antud armu Jumala õnnistust oma peres ja sõprade seas kogeda, siis on ka jõudu, tahet ja rõõmu oma teekonna jätkamiseks. Usun, et väga paljudele meist oli läinud kirikuaasta just sellise läheduse ja armastuse kogemise aastaks, mis on kandnud õnnistatud vilja nii meie kiriku kui rahva keskel.
Aga peatumishetkedel püüame piiluda ka selle kardina taha, mis on homset tänasest lahutamas. Pole kellelegi saladus, et meie inimeste üldisemad väljavaated ühele või paarile lähiaastale ei ole just kõige positiivsemad.
Ikka kuuleme, et riigieelarve kulusid tuleb jälle kärpida, kusagil on toimunud juba suured koondamised. Inimesed on hädas pankade ees võetud kohustustega ning kõigele sellele lisaks loeme taas ja taas ajalehtedest, et majanduslanguse põhi polevat veel saavutatud ning kes teab, kas see surutise aeg üldse otsa saab. Olemata küll majandusala asjatundja, tundub mulle siiski, et selleski majanduskriisis ei tohiks veel maailma otsasaamist näha, kunagi ja kuidagi peab see ikkagi mööda minema.
Kuid suurim mure siin on see, mida meedia oma liigse negativismi külvamisega on juba saavutanud – kirikuõpetajana võin küll arvamust avaldada, et meie rahva emotsionaalne tasakaal ja vaimne tervis on juba märkimisväärselt kahjustada saanud. Nõnda nagu laenuraha puudus ühel hetkel jõuab reaalsesse majandusse, nii jõuavad inimeste masendus, väljavaadete hägustumine ja võib-olla elujulguse puuduminegi kord ka igapäevaellu.
Ent just siin on see koht, kus Kristusel on vägi ja väljapääsuteed ning kirikul oma sõnum öelda. Meenuvad read Harri Haameri raamatust «Meie elu on taevas», kus ta lohutas lootusetus olukorras viibivat kaasvangi sõnadega, et meie elus ei ole lootuseta olukordi.
Oleme ju kõik selle tunnistajad olnud, kuidas Issand muudab ajaloo käiku ja tervete rahvaste tulevikku. Sõnumiks saab olla vaid see, et kui me läheme Issanda nimel vastu ka uuele kirikuaastale, küll siis Tema peab meie eest hoolt ning toob lahendusi ka keerukatesse majandusmuredesse ja nende tagajärgedesse.
Meie Issand elab küll taevas, aga samuti vaevatute, koormatute ja murelik inimeste südames. Jumal annab meile ka jõu ja meelekindluse toimetulekuks.
Teame ju, et oleme kerjusest vaesemad, kui rikkuse keskel puudub südamerahu, ning õnnelikest õnnelikumad, kui Kristuse rahu on meid täitmas. Olgu siis, et tuleb ka kokku hoida ning kaaluda homse päeva väljaminekuid. Kuid lisaks kõigele on raske aeg üldjuhul õnnistatud aeg. Õigus on sel vanal palvetajal, kes on palunud erilist Jumala hoidmist rikkuse ja külluse keskel, sest vaesuses ja muredes otsime me niikuinii Jumala armu palet.
Kandkem siis ka uue kirikuaasta lävel seistes oma südames siirast tänu Jumalale, kes meile on kinkinud rohket õnnistust eelnevates päevades. Eriti meie perede ja lähedaste kaudu. Ning külvakem ikka lootuse ja rõõmu sõna, et Jumala riigi varad kataks kinni ka kõige suuremad eelarve puudujäägid, ning palugem, et Issand võiks kasutada meie raskemaidki aegu oma nime auks ja Tema riigi tulekuks.

Ove Sander;
assessor