Teekonnal õnneliku kirikukülaga

Pilistvere Andrease kogudus kutsus imedesse uskujaid juba kaheksandat korda Pilistvere jõulumaale.

Päikeseline rahulik nelja külmakraadiga ilm saatjaks, silman maakirikuist kõrgeimat, Pilistvere kirikutorni, mis tervitab külla saabujat. Eksida pole võimalik, külakeskus on palistatud autodest ja inimesi voorib sõpruskondade, enim peredena.

Hinges ärkab laps
Punapäine teadjanaine võtab mind naeratades koos jõulumaa kunstniku Marliis Newsome’iga, kes on kehastunud musta lamba rolli, rahvamaja uksel vastu, andes tunda, et olen oodatud. Pilku püüavad justkui taevast langevad lakke kinnitatud tähekesed ja uhkete tiibadega inglid, kes toimetavad kohviku leti taga, mille seina on ehtimas kiri «Ärge unustage külalislahkust, sest selle läbi on mõned seda ise aimamata võtnud külalistena vastu ingleid».
Suunan tähelepanu saali, kust kostavad rõõmsad kilked. Neli lammast juhendavad lustlikku mängu. Ümber saali on paigutatud lauad, kus toimetavad töötoad. Loomulikult on ehitud kuusk, mida toetab rida kuusekesi, ja seenekujulised toolid triibulistel kaltsuvaipadel lausa kutsuvad. Keskkond on detailideni läbi mõeldud ja õhkkond sõbralik, suisa lustlik ning huvipakkuv. Hinges ärkab laps.

Külas Pilistvere vanaemal
Kui olen kolleegidest päkapikkudest Raadiost Hääd uudised vaikselt mööda libisenud, püüab pilku silt: Pilistvere vanaema koob salli ja ootab Sind külla!
Laval on õdus kaminaga nurgake, kus villa kraasida, kedrata ja sealsamas koob tõesti vanaema tervele saalile sooja pilku üle prillide aegajalt heites juba kaheksandat aastat jõulumaa salli. Jäär Utt kraasib musta villa ja ütleb vaikselt justkui saladust, et lõng jookseb voki juurest lava alt vanaemani. Lähen uurin seda imet!
Vanaema lahkust jagab 84aastane Vilma Alles, lilleline rätik peas ja vardad sõrmil. „Lapsed väga kududa ei soovi, on rohkem vokkiratta huvilised,“ avab 51 aastat Pilistveres elanud Vilma muhedalt kujunenud tööjaotust. Ta näitab mulle omakootud sokke. Sarnane paar sai ka president Toomas Hendrik Ilvesele kingitud. Vanaema elu on toimekas: terve eelmise õhtu küpsetas ta inglikohvikule pirukaid. Vestlusesse sekkub külmaeit Pille-Riin P. Kalmus, kelle nimi võiks tegelikult olla Hea Haldjas, kuna ilma temata kogu seda ettevõtmist ei oleks. Imestan, et lisaks on tal mahti ka fotosid teha.

Loomisrõõmu lummuses
Saalis uudistades satun traadi töötuppa, kus unustan end Elma Areni juhendamisel rinnakaunistust meisterdama. Jagame traati, pärleid ja ehtsat loomisrõõmu üle laua istuva väikese linalakaga, kes meisterdab kuusekest.
Kõrvallauas on end sisse seadnud linnapreilid Mariann Oviir ja Helen Treier, kes kutsuvad linnusöögi topse vormima, ise rõõmsalt kulpe keerutades. Huvilisi jätkub. Tundub, et tiivulisi on ootamas toekad kõhutäied. Laual jälgib raamatukaanelt toimetamist ühel jalal seisev hingelind.

Jumal on armastus
Aeg-ajalt kostab raadiost kutse jõulumaa rajale. Satun retkele koos Viljandimaa lasterikaste perede ühenduse 38 perega. Ei mäletagi, et kunagi varem oleks tekkinud mõte, et kes neid lapsi jõuaks lugeda! Giidiks lasterikastele peredele on külamehest teadjamees, kuue lapse isa Hermann Kalmus, kes end tutvustades lisab, et ütleb pühapäeviti kirikus ka jutlust.
Härmatanud lehtede krabinal liigume kiriku poole, kuulates giidi pajatusi Pilistverest kui õnnelikust külast, mis ühistegevuse tulemusena ehitas endale pritsimaja, rahvamaja, haigla, apteegi, kaupluse; kus tegutses ja tegutseb hulk huviringe ja mis oma kogukonna ühtsust pole siiani kaotanud.
Siseneme kirikusse, kus meid tervitab orelimuusika ja üles on seatud jõulustseen. Reisijuht jagab lahkelt jõuluevangeeliumi sündmusi ja sõnumit. Tema ja püha perekonna ette sätib end roosa tutimütsi ja lutiga plikatirts, kes kuulab nii, et pole kahtlust: ta saab kõigest aru. «Kristus õpetas, et Jumal on armastus. Jõulusõnumi sisu ongi armastus: Jumal tuleb inimese ligi, sest iga inimene väärib seda,» ütleb pikale rännukepile toetuv sõnumijagaja.

Hinges soe igatsus
Teekonnale jääb veel nomaadi tulekoda, kus värskendame esivanematelt pärit geneetilist mälu tulerauaga tuld tehes. Lapsed on võlutud aedikus uudistavatest heina nosivatest lammastest ja jänestest. Külm kipub näpistama. Teejuht juhib meid jõulumemme toidupaja manu, kus maitsev Mulgi puder ja soe tee ootamas.
Kõht kinnitatud ja näpud elaval tulel soojendatud, ootab peresid jõuluvana kõrval asuvas pastoraadis, kus saalis klaveril jälgib rõõmsat sagimist Vello Salumi portreemaal. Sean sammud inglikohviku suunas, sest vanaema pirukad ei anna rahu. Ei pea pettuma! Päev on korda läinud ja hinges soe igatsus jõulupühade järele.
Kätlin Liimets