Teevalmistaja

Oleme jõudnud suve südamesse. Sellel aastal on oodata ilma vihmata jaaniõhtut ja kaua igatsetud suvesoojust. Seda on mõnus nautida, kuid seda enam viib see meist kaugemale juba ammu unustatud Ristija Johannese karmi ja karuse sõnumi, mis peaks teed valmistama Jeesuses Kristuses kingitud Jumala armu ja halastuse vastuvõtmiseks.

Kindlasti tuleb jaanipäevast rõõmu tunda. Kui Jumala sulased meid terava kriitikaga meeleparandusele kutsuvad, siis on see suur arm. Ilmselt on inimese olukord lootusetum, kui me ise arvame. Johannese sõnad ei olnud mõeldud üksnes oma kaasaegsetele, vaid ka täna meile: „Kirves on juba pandud puude juurte külge. Iga puu, mis ei kanna head vilja, raiutakse nüüd maha ja visatakse tulle.“ „Kandke nüüd meeleparandusele kohast vilja ja ärge hakake iseenestes ütlema: „Meie isa on ju Aabraham!“.“ Täna muidugi enam ei õigustata end Aabrahami järglaseks olemisega. Nüüd kiideldakse 21. sajandiga, haritusega, euroopaliku kultuuri ja muude õilsate väärtustega. 

Sellel aastal oli võimalus koroonast põhjustatud pausi ajal rohkem Piiblit lugeda kui tavaliselt. Lugesin sellel korral Vana Testamendi prohvetite kirjad kõik ühe hingetõmbega läbi. Üks tähelepanek, mida niimoodi kiiresti lugedes avastasin, oli see, et valdav osa prohvetite sõnumist on pööratud inimese patuste eluviiside, ebajumalate teenimise, iseenese teedel käimise kriitikale. Üsna vähe ruumi on sellel osal, mis räägib Jumala armust ja halastusest. Prohvetid nägid palju vaeva, et rahvale selgeks teha nende vääritu ja Jumala tahet eirav käitumine ning kõik tagajärjed, mis sellise eluviisiga kaasnevad. Oleme ise välja valinud pühakirja lõigud, mida on armas lugeda. Muu tundub arusaamatu ja ebaoluline. Ka Martin Lutheri jaoks oli avastuseks see, et Piiblis on kirjas palju rohkem kui see osa, mida kirikus jumalateenistustel loetakse.

Oma pattu ei olegi kerge märgata. Prohvet ei räägi inimese süü all mingist kuritegevusest. Inimese süü on iseenese tee peal käimine ja Jumala teede kõrvale jätmine. Inimese omad teed on aga ta enda meelest kõige õigemad ja paremad. Sellepärast tundub kutse meeleparandusele olevat sündsusetu. Progressiivseks pastoriks peetakse ikka seda, kes patust palju ei pajata. Heaolu, jõukuse ja viljakusjumalate teenimises ei nähtud midagi halba. Eks Jumalgi taha anda heaolu, jõukust ja viljakust. Jumala andidesse enam kiindumine kui Jumalasse ongi eksiteele sattumine. Täna räägitakse palju armastusest. Jumal on armastus. Kuid armastus ei ole Jumal. Armastusest võib saada ebajumal. Seda õilsamat väärtust Jumala asemele asetades võime sattuda eksiteele ja hukatusse.

Jumala päästva armu märkamiseks ja hindamiseks on meile saadetud teevalmistajad, kes kutsuvad meid pöörduma meie iseenese teede tallamiselt Jumala kingitud rahuteele – eluteele. Jumala armu mõistab ainult see, kes tunneb enda pattu ja hukkumise reaalsust. Ilma kibeda kahetsuse valuta ei ole võimalik tunda tõelist päästmise rõõmu. Jumala abile oleme avatud ainult siis, kui mõistame inimese piiratust, suutmatust, rikutust ja rumalust. Hukkumisest pääsemiseks ei ole meil muud võimalust kui Jumalast antud Päästja vastuvõtmine.

Karmide sõnadega Johannes ei jätnud rahvast siiski segadusse ja ahastusse. Jeesust lähenemas nähes viitas ta temale, öeldes: „Vaata, see on Jumala Tall, kes kannab ära maailma patu!“ Patu pärast kurbadele oli see tõeline rõõmusõnum. Jeesus oli mäejutluses ise olnud: „Õndsad on kurvad, sest neid lohutatakse (trööstitakse).“ Kurbus iseenesest ei ole mingi õndsus. Kuid vaid kurvad võivada tunda tõelist lohutust, tröösti ja rõõmu, mis on meile kingitud meie Issanda Jeesuse Kristuse kaudu.

Kiriku lauluraamatu 145. laulus on sõnad: „„Trööstige mu kurba rahvast!“ hüüab Isa helde hääl. Julgustage argu vahvast, kellel haige hing ja meel, kes siin nuttes kaebavad, patu ikkes ägavad. Kuulutage päästet neile, tänulikud on nad teile!“

Õnnistatud jaaniaega soovides.

Joel Luhamets,

piiskop