Tiitlitekeskne kirik

Koguduseõpetaja, juhatuseesimees, organist, praost, assessor… Kutsutud ja seatud. Palju tiitleid, inimesi, kutsumusi ja isiksuseomadusi. EELK õigusaktid ja tavad määratlevad palju töid, mis ootavad tegijaid. Kas meie lähenemisviis on alati kõige otstarbekam?
Kirikuõigusele tuginedes võib üldistada, et õpetaja on koguduse vaimne juht ning juhatuse ülesandeks on tema toetamine koguduse ülesehitamisel. Kahjuks peab hulk vaimulikke tulema toime juhatuse toeta, täites vaimuelu edendamise kõrval ka majandusjuhi, raamatupidaja ja kojamehe ülesandeid. Süüvimata taolise praktika kujunemisloosse, võib ühise tekkepõhjusena esile tuua kaks asja: harjumuspärase rollijaotuse ning vähese koostöövõime.
Inimese mõtlemisvõimet ja isiklikku usulist kogemust paaritav protestantlik kirik vajab vaimulikke, kes suudavad pühakirja kogu tema mitmetahulisuses koguduseni viia. See töö eeldab teoloogilist ettevalmistust, sobivaid isiksuseomadusi ja karismat. Kiriku jätkuv elujõulisus sõltub aga koostöövõimest, mille edendamisel saaksime Eesti suurima vabaühendusena olla eeskujuks kogu ühiskonnale.
Majanduslik toimetulek ja liikmelisuse kõvera pööramine otsustavale tõusule nõuab pingutust kõikides töövaldkondades. See pingutus ei saa ega tohi takerduda harjumusse seostada vajalikke töid kitsalt mõne ametinimetuse või positsiooniga. «Andis Jumal ameti, annab ka oskused» – kõlab hästi, aga paraku ei kehti. Kirik saab kasvada vaid siis, kui «kutsutu ja seatu», sõltumata oma formaal­sest positsioonist, keskendub sellele, milles ta on parim.
Näiteid ei ole vaja kaugelt otsida. Teame ju vaimulikke, kes tulevad suurepäraselt toime kiriku vara majandamisega või toetuste taotlemisega Euroopa Liidult ja riigilt – tegevustega, millel ei ole vähimatki pistmist nende tublide vaimulike ametialase ettevalmistusega.
Enam-vähem sama tõenäoliselt leidub ka täiesti «tavaliste» koguduseliikmete hulgas neid, kes oma isikliku eeskujuga on märksa tulemuslikumad misjonärid kui nii mõnigi akadeemilise teoloogilise haridusega, kuid elukauge kõnepruugiga koguduseõpetaja. Seega võib tiitli olemasolu või puudumine olla kiriku teovõimet piiravaks asjaoluks.
EELK juhatuseesimeeste konverentsil (JEK), kirikusisestel koolitustel ja ühisüritustel avaneb lootustandev pilt piiride lahustumisest ja koosmeele võidukäigust. Kui osalejad suudavad ka kogudustes sarnast sünergiat luua, on jutud kiriku vähesest elujõust tugevasti liialdatud.
Koostöö edendamise on seadnud eesmärgiks ka JEK 2010 toimkond. Tuginedes JEK 2009 tagasisidele on käesoleva aasta kolmepäevase konverentsi põhirõhk rühmatöödel. Kuigi konverents keskendub jätkuvalt valdkondadele, mida seostatakse eeskätt ilmikute pärusmaaga, võivad osaleda ka vaimulikud.
Kolumnist Marko Tiitus tsiteeris Eesti Kirikus (8.12.2009) murelikult JEK 2009 tagasisidelehte, mis justkui viitaks vaimuliku rolli marginaliseerumisele postmodernistlikus kirikus: «Peaasi, et nad üritusel domineerima ei hakka.» Kõnealuse tsitaadi autoriks on allakirjutanu.
Kui mingi küsimuse lahendamisega tegeleb korraga rohkem kui üks inimene, on liidrite tekkimine loomulik ja vältimatu. Rollide teket mõjutavad isiksuseomaduste ja kompetentsuse kõrval ka väljakujunenud tavad. Kirikus on tavaks, et õpetaja räägib ja kogudus kuulab. JEK töötubades on aga kõikide arvamused võrdsed – olgu tegu vaimulike või ilmikute, väikeste või suurte, linnade või külade koguduste esindajatega, meeste või naistega. Marginaliseerumise hirm on seega asjatu.
4. veebruaril peetud koosoleku otsusega teeb JEK 2010 toimkond ettepaneku korraldada iga nelja aasta järel EELK juhtimiskonverents nii vaimulikest kui ka ilmikutest kirikujuhtidele.

Juhani Jaeger,
juhatuseesimeeste konverentsi toimkonna liige