Tõejärgne ajastu tähendab teadlikku varjamist ning petmist
/ Autor: Ramo Pener / Rubriik: Arvamus / Number: 7. veebruar 2018 Nr 6 /
Tõde on muutumatu nii ajas kui ruumis. Tõde on konstantne.
Tõde ei ole teooria, filosoofia ega ideoloogia. Tõde on isik.
Vastavalt pühakirjale on tõde Jeesus Kristus, kelle sõnade aktuaalsus ning täitumine pole viimase 2000 aasta jooksul muutunud, vaid elanud üle erinevad ajastud ning tõekspidamised. Siiani on Kristuse sõnad kõik tõeks osutunud. Kinnitagu seda arheoloogilised väljakaevamised, fossiilide leiud või globaalsed ja lokaalsed sündmused – ja seda aukartust äratava täpsusega.
Renessansiajastul esitati tõe asemel tõekspidamisi. Sama kehtis ka modernismi- ning kehtib postmodernismiajastul, kus teatud võimueliidile on olnud kasulik tõde varjata, ilustada, moonutada, tõe asemel pooltõdesid esitades, plutokraatia, võimu teostamise ning vasakliberaalse ajupesu tulemusel endale kasulikke tehinguid sõlmides. Diktaatorite, terroristide ning küberkurjategijate omaalgatuslikkusega on siin väga vähe tegemist.
Kuna võimuladvik tõest ja selle teavitamisest huvitatud ei ole, ongi see nagu vesi tõevõltsijate veskitele.
Ma ei saa aru, miks oleme nii uhked selle üle, et elame tõejärgsel ajastul, st pettuse ja petmise ajastul, võimuladviku poolt pooltõdesid kultiveerides juba maast-madalast peale.
Häkkijad, lekitajad ja küberründajad ei tegutse üldjuhul omapead. Kusagil on salakokkulepped riikide kõrgeimatel tasanditel, meile aga luuakse ühepoolne, eksitav ning poolik pilt sellest, kuivõrd kõikvõimsaks on ühtäkki muutunud häkkerid ja küberkurjategijad. Seal, kus on nõudlus, on ka pakkumine.
Tõejärgne ajastu on juba printsiibis nonsenss, eriti veel kui klantsülikonnas härrad sellest enneolematu paatosega kõnelevad.
Kas peame nüüd sellega leppima, et tõde on maailmast kadunud? Igaüks avastagu enda jaoks oma tõde, st tõekspidamine. Tavainimene ülikeerulisest võrgustikust aru ei saa.
Kas on lohutav teada, et elame õiglusjärgsel ajastul ning nüüd tuleb rohkemal või vähemal määral leppida ebaõiglusega, ükskõik millisest allikast see pärineb?
Kas on lohutav teada, et elame inimvastutusjärgses ajastus, kus eetika ning moraali asemel domineerib hundimoraal ja seda veel talle nahas?
Kui oleme jõudnud tõejärgsesse ajajärku, siis on aeg pillid kokku panna, minna koopasse elama, kus igaüks saab kehtestada iseendale sobivad reeglid ning oma tõe, kuni kõigile saab ükskord selgeks, et tõde on muutumatu – ajas ja ruumis –, tõde on ajatu, olenemata meie tahtest.
Ramo Pener,
UI pastoraalseminari preestrikandidaat
