Toimetuse kirjakast

Hiilgava tenorihäälega õpetaja Hunnius
Eesti Kirik avaldas veebruaris artikli Viru-Nigula vana pastoraadi kohta. Nimetati ka pastor Frommhold Hunniust ja tema kurba lõppu. Hunniuse õde Monika, kuulus laulja ja kirjanik, kirjeldas oma raamatus «Baltische Häuser und Gestalten» (balti majad ja kujud) 1926. aastal oma venda.
Hunnius, 1836. aastal Narvas sündinud, sai 1863/64. aastal Viru-Nigula pastoriks. Õde arvas, et ta oli üliandekas inimene, väga musikaalne, tubli kirjanik ja talunik, rohkem kooliõpetaja kui hingekarjane, aga armastatud jutlustaja. Kõigepealt ta oli väga käskiv. Sellest annab tunnistust kurioosne lugu.
«Kogudus laulis traditsiooni järgi mõned laulud alati valesti. Frommholdi musikaalne kõrv ei võinud seda kannatada. Ühel pühapäeval pidas ta pärast jumalateenistust sellise kõne: «See pole pikemalt võimalik, et te koraale valesti laulate. Pärast jumalateenistust pannakse uksed kinni, mitte keegi ei tohi välja pääseda. Köster ja mina, me harjutame nii kaua teiega, kuni te koraale õigesti laulma olete õppinud. Täna õpime kaks koraali, järgmisel pühapäeval jälle kaks, kuni te kõiki õigesti laulda oskate.»
Nii toimus. Köster seisis oreli ees ja tema laulis hiilgava tenorihäälega valed kohad õigesti ette, siis laulis kogudus need järele. Mu vend seisis kesklöövis, dirigeeris ja sekundeeris, see oli õige harjutusetund, millest talumehed innukalt osa võtsid. Ta saavutas oma energiaga, et koguduse laulmine aja jooksul paremaks muutus…»
Mis mõttes oli kogudus valesti laulnud? Kogudus ei olnudki valesti laulnud, vaid oli laulnud vaimulikke rahvaviise, mis loomulikult teisiti kõlasid kui need veidi igavad koraaliviisid. Monika Hunniuse selle situatsiooni kirjeldamine lubab peaaegu ainult seda arvata.
Albrecht Schmidt-Brücken
Saksamaalt

Ka vanad vajavad koguduse osadust
Helistas vana usuõde, kes aastaid elanud heaolumaal poja pere lähedal sotsiaalmajas. Koos on nad osalenud kogudusetöös. Nüüd kehva tervisega ema enam väljas ei käi, toit tuuakse talle sööklast koju.
Küsisin, milline on tal side kogudusega. Vastus paneb mõtlema. Et kui kutsuda, siis õpetaja tuleb koju armulauda andma ja võtab vastu raha. Aga õde ütleb, et ta ei ole huvitatud annetama nende kulutuste tarvis, mis koguduses tehakse: uute kallite toolide ostmine, jätkuvad ümberehitused uute mugavuste suunas, lennureisid jms, mida vanemad inimesed ei oska õieti kristlikuks tööks pidada.
Ka meil on valdav osa kiriku liikmetest vanemad inimesed, eriti maal. Võib-olla eksin, aga mulle tundub, et vaimulik töö nendega pole nii soositud ja läbimõeldud kui töö laste ja noortega. Justkui maksaks ilmalik ütlemine: noored arvavad, et vanad on rumalad, aga vanad teavad, et noored on rumalad. Selline suhtumine osadust ei soosi.
Meie koguduseliikmete kõige entusiastlikum osa elab Aravete hooldekodus, neil on see eelis, et õpetaja ja organist käivad seal regulaarselt teenimas. Hea vaim valitseb seal, kui saab jälle koos laulda armsaks saanud kirikulaule. Annaks Jumal, et ükski vana ei oleks koguduse osadusest maha kantud, olgu maal või linnas.
Evi Sepp
Amblast

Vana tuttav
Küllap jahmatas paljusid televaatajaid üleeile Kanal 2 «Reporteris» näidatud õudne lugu kadunukesest, keda omavahel tülitsevad vanemad nädalaid matta ei lubanud. Sellist vihkamist ja kurjust tuleb ka meie üldsegi mitte kõlbelises ühiskonnas väga harva ette. Kui sedagi.
Vihases vanataadis, kes auto risti surnukuuri ette parkis, et poja matusetalitus nurja ajada, tundsid vanemad kirikuinimesed ära nende omaaegse kõva kiusaja Villi Ehatamme. Sama mehe, kes omal ajal EKP Keskkomitee vastutava töötajana pikki aastaid juhtis kogu riigis kirikuvastast tegevust ehk siis ateistlikku kasvatustööd, nagu seda Eesti NSVs nimetati.
Vast sobiks siia vanasõna: kuidas töö, nõnda tegijad. Tahan palvetada selle eest, et see õnnetu kadunuke kord ometi maamulda saaks ja Jumal tema isale leplikumat meelt annaks.
S. Kask
Harjumaalt