TOIMETUSE POSTIST

Mõtisklusi kirikupingisTahtsin neid ridu kirja panna juba kevadel pärast seda, kui olin ETV ekraanil jälginud Suure Reede jumalateenistuse ülekannet oma sõjaeelsest lapsepõlvest tuttavast Pärnu Eliisabeti kirikust.
Olin nähtu üle kurb. Kirik, mis tollal oli peaaegu altarini puupüsti kirikulisi täis, oli pooltühi. Altariesisel põrandal oli mingi kujund, mille ümber toimetati rituaalset toimingut ja mitte midagi enamat, mis meelde oleks jäänud. See olevat uue kirikukorralduse järgi missa ja selle rituaalsuse toimetajad preestrid. Sellist «vaatemängu» võib ju korraldada, kuid küsitav on selle tulem kirikulistele.
Ka kunagine Rooma keiser Nero, et meeldida oma riigi kodanikele, korraldas nende nõudel suurejoonelisi vaatemänge… Kas oleme selleks sinnamaale jõudnud, et kirikupinkidel ei valitseks tühjus? Aga kuidas korraldada selliseid missasid, nagu tahetakse, maakirikutes, kui sinna on tulnud kolm-neli kirikulist?
Seljapööramine Lutherile
Kas oleme Lutheri kiriku- ja usureformile selja pööranud? Olen viimasel ajal täheldanud, et meie luterliku kiriku senine lihtne ja kirikulisele mõistetav luterlik jumalasõna kuulutamine kirikus on asendumas katoliiklike preestrite pühaliku (?) vagatsemise ning välise tseremoniaalsusega. Antagu mulle andeks, aga pean siinjuures vajalikuks meelde tuletada seda, mis kirjas Matteuse evangeeliumi 23. peatüki 5., 6., 7., 8. salmis…Ja mis on kirja pandud samas evangeeliumis 6:5–7.
Tihtipeale jäävad küllaltki hästi ettevalmistatud jutlused kirikulisele eluvõõraks ja ei ole ime, kui ta kirikuuksest väljudes ütleb, et see oli liiga teaduslik, millest mitte midagi aru ei saanud. Seevastu mõni hommikune Vikerraadio lühike palveminut annab pikemaks ajaks mõtlemisainet ja sa hakkad piiblitekste tõdema tänase päeva kontekstis. Sellised olid 22.–28. oktoobril kuuldud Tartu ülikooli usuteaduskonna lektori Kaido Soomi hommikupalvused.
Miks oli XIX sajandil Eestimaal levinud vennastekoguduse vendade sõna kuulutamine lihtrahva, eriti maarahva hulgas mõjusam kui kohalike saksa soost pastorite kirikukantslist vaevalises maakeeles öeldud manitsussõnad? Aga sellepärast, et see oli arusaadavamalt ja hingelähedasemalt öeldud.
Kahjuks on meil tänapäeval küllaltki palju neid sõnakuulutajaid, kelle sõnum koosneb pikkade teoloogiliste dogmade korrutamisest, mis lõppkokkuvõttes lihtkirikulisele midagi ei ütle. Ja ta ootab kannatamatult, millal kantslist öeldakse aamen.
Reformi vajalikkusest
Kas vajame kirikukorralduse agenda reformi? Vastuvaidlematult vajame. Sest praegu käibel olev, paranduste parandustega agenda riigikeelne algvariant pärineb XIX sajandi lõpust. Selle eestikeelsest tõlkest möödub tänavu 105 aastat.
Järgnevalt tuletan meelde oma isa August Arumäe mõtteid agenda reformimisest mälestusteraamatust «Hiiobi õnnistus» (ilmunud 2005).
Üheks esimeseks EELK agenda reformaatoriks tuleb pidada omaaegset Vastseliina koguduse õpetajat praost Johannes Nathan Aunwerdti, kelle töö katkestas surm 1927. a. See aga ei leidnud siis liigse katoliiklikkuse tõttu usuteadlaste konverentsil toetust. Ka 1935. a piiskop Hugo Bernhard Rahamäe poolt koostatud uue agenda variant ei leidnud pooldajaid.
Professor Johan Kõpu juhtimisel kutsuti kokku liturgiline komisjon, kelle ülesandeks sai uue agenda koostamine. Töö lõpetati 1939. või 1940. aastal (siin autor kahtleb) ja esitati 1940 kirikupäevadel kinnitamiseks. Kuid alanud II maailmasõda katkestas selle vastuvõtmise.
Uuesti alustati selle tööga 1950. aastate teisel poolel. Komisjoni kuulusid siis praostid Edgar Hark, Albert Soosaar, Jaan Varik, August Arumäe ja magister Elmar Salumaa. Komisjoni töö kestis aastaid, kuid ei leidnud mõnes formuleeringus üksmeelt. Ka leidis toonane usuasjade volinik, et selles on mitmeid väljendeid, mida nõukogude kord ei poolda…Näiteks palve vaeslaste eest, sest nõukogude riigis vaeseid ei ole! Samuti noorsoo ja koolide eest palvetamine ning eksiõpetuste mainimine.
August Arumäe kirjutab: «Ikka veel töötatakse uue agenda kallal. Ma ei tea aimata, kunas see valmis saab ja kas see on siis evangeelse luterliku kiriku agenda?»
Loodame, et lõppude lõpuks saab Eesti Evangeelne Luterlik Kirik endale luterlike põhimõtete alusel koostatud agenda, mida on oodatud peaaegu sajand.

Kalle Arumäe,
Pindi koguduse vanem