Toomkool on kümneaastane

15. augustil tähistas taas- avatud Tallinna Toomkool kümnendat aastapäeva. 

Koolipere ning Eesti Kiriku lugejate hulgas on kindlasti neid, kes kooli taasavamisega seotud hetki veel eredalt mäletavad, aga kindlasti ka neid, kellele on hea meenutada kooli alguse lugu.

Ukse taha jäänud klassitäiest

2011. aasta kevadel võttis Vanalinna Hariduskolleegiumi juhataja Kersti Nigesen tolleaegse toomkoguduse õpetaja Urmas Viilmaga ühendust murega, et äsja lõppenud õpilaste vastuvõtul VHKsse oli ukse taha jäänud klassitäis lapsi. Hoolimata sellest, et lapsed olid tublid, ei mahtunud nad nimetatud kooli ära. Kuna Nigesen oli varem kuulnud, et soovitakse luterlikku kooli avada, leidis ta, et just nüüd ongi sobiv hetk. VHK pakkus klassitäie lapsi, toetas õppekorraldusliku poolega ning meie kiriku poolt oli vaja põhimõttelist otsust kooli loomiseks. 

Pärast seda telefonikõnet pidi kõik väga kiiresti liikuma, sest 1. septembrini oli jäänud vähem kui pool aastat. Juba järgmisel kirikuvalitsuse istungil tutvustas peapiiskop Andres Põder kristliku kooli loomise ideed ka konsistooriumi liikmetele. Suureks abiks oli haridusassessor Ove Sander, kelle eestvedamisel valmis ka esialgne koostöölepingu tekst, millele allakirjutajateks olid ette nähtud EELK, VHK ja Püha Miikaeli Ühendus. 

Üks pöörane tegu

Mäletan selgelt 2011. aasta 23. mai pärastlõunat, kui VHK ruumides toimus nende lastevanemate koosolek, kelle lapsed olid VHKst välja jäänud ja seetõttu taasavatavale toomkoolile üle antud. Särasilmsed vanemad, samas ka pisut murelikud oma laste saatuse pärast, vaatasid mulle, kellest pidi saama uue kooli juhataja, ja teistele asjaosalistele otsa ning ootasid. Mis on visioon? Mis on missioon? Mis kool see taasavatav toomkool üleüldse on? Sügav kummardus esimese ja ka järgnevate lendude aktiivsete vanemate ees, kes said üsna kiiresti aru, et seda kooli hakkame me kõik koos looma, üles ehitama, kasvatama. 

Olen korduvalt kinnitanud, et ühe kooli rajamine, kus sul ei ole midagi ega kedagi lisaks klassitäiele lastele, on parajalt pöörane tegu. Tagantjärele analüüsides ei leia ma samamoodi ühtegi mõistlikku või ratsionaalset vastust. Aga kõige selle ebakindluse juures oli usk piisavalt suur. Peagi leidsime oma esimese koolihoone, õpetajad ja vajaliku inventari ning 1. septembril 2011. aastal avaski toomkool Raekoja platsi veerel oma uksed. 

Hetkeks võis ju jääda mulje, et nüüd on kõik valmis, aga tegelikult oli vastupidi. Igal aastal avasime uue esimese klassi, tuli leida uued õpetajad, remontida klassiruume, otsida võimalusi laienemiseks, taotleda haridusministeeriumist koolitusluba jne. Tõepoolest, kõik need kümme aastat oleme oma kooli kivi

kivi peale ehitanud nii sõna otseses kui kaudses mõttes.

Esimesed viljad olemas

Täna võime juba rõõmustada ja esimesi vilju maitsta, sest taasavatud toomkoolist on välja lennanud kaks esimest lendu. Meie eesmärgiks on olnud kristlikele väärtustele ja kultuurile toetuva kaasaegse heatasemelise üldhariduse andmine õpilasesõbralikus ja õpetajat väärtustavas keskkonnas. Eesmärgi saavutamisel oleme püüdnud toetada läbi õppe- ja kasvatusprotsessi iga õpilase arengut ühises koostöös kooli ja koduga. 

Esimeste lendude noored ja nende pered on meile väga head tagasisidet andnud väikese, turvalise, õpilasesõbraliku kooli kohta. Seegi, et meie senised lõpetajad jätkavad oma õpinguid hea tasemega kesklinna gümnaasiumides, annab hingerahu ja julgust edasi tegutsemiseks.

Igal sügisel meenutame õpilastele oma kooli taasavamise lugu. Oleme tänulikud nendele inimestele, tänu kellele see kõik võimalikuks sai. Samas oleme nende aastate jooksul aina enam endale teadvustanud, et tegelikult on XIII sajandil asutatud ning XX sajandil keeruliste ajaloosündmuste mõjul tegevuse katkestanud Tallinna Toomkool Eesti vanim tegutsev kool. Nimelt on meie kooli esmakordselt mainitud juba Taani kuninga Erik VI Menvedi poolt välja antud kooliprivileegi ürikus 3. jaanuaril 1319. aastal. 

Meie koolil on väga väärikas ja üle 700 aasta pikkune ajalugu. Eks tulevased põlved saavad oma kokkuvõtted ja järeldused teha, kuidas hinnata just neid kümmet ja järgnevat kooliaastat, mida on tänapäeva asutajad, õpetajad ja pered loonud ja hoidnud.

Keskmes Jumala armastus

Unistused ei tohi otsa saada. Kool kui institutsioon ei saa kunagi valmis. See on pidev protsess, kasvamine, areng. Taasavatud Tallinna Toomkooli perel on mitmeid sihte veel silme ees. Jumala abiga loodame ühel ilusal päeval kolida tagasi oma ajaloolisesse hoonesse, avada gümnaasiumi, miks mitte ka lasteaia. 

Kristlikku haridust alates alusharidusest lasteaias, lõpetades doktoriõppega ülikoolides olen võrrelnud Kristuse ristipuuga. Horisontaalset mõõdet annavad ja kannavad väga paljud heatasemelised haridusasutused meie Maarjamaal. Vertikaalne mõõde, suhe inimese ja Jumala vahel, saab kasvada vaid kiriku, kristliku kasvatuse ning haridusasutuste toel. Nii saavad horisontaalne ja vertikaalne ristipuu kokku ja moodustavad terviku, mille keskmes on Kristus ise ja Jumala armastus.

Egle Viilma,

direktor