Tõotatud maa imelised elukad 1. osa

1.

Täna ma räägin sulle püha Peetruse kalast
Me kõik teame lugu Jeesuse imeteost, kus viie leiva ja kahe kalaga toideti kõhud täis viiel tuhandel mehel, peale selle veel teadmata hulgal naistel ja lastel. Kõik neli evangelisti on selle fakti üsna ühesuguselt üles tähendanud (Mt 14:13–21; Mk 6:35–44; Lk 9:10–17; Jh 6:1–15). Matteuse evangeeliumis leidub veel teinegi kirjeldus imelisest suure rahvahulga toitmisest loetud leiva ning väheste kaladega (Mt 15:32–39).
Jeesus tegutses tollal Galilea järve kallastel ning selle lähikonnas. Tal oli tihe kokkupuude järve ääres elavate inimestega, eriti nendega, kelle ametiks oli kalapüüdmine. Vanas Testamendis ei räägita kuigivõrd kaladest ega kalapüügist, küll aga Uues Testamendis. Olid ju Jeesuse esimesed kutsutud jüngridki kalamehed.
Galilea järve rannal kõndides kohtas ta kahte venda, Siimonat, keda hüüti Peetruseks, ja Andreast, kes tegelesid parasjagu võrgu vette heitmisega. Natukese aja pärast kutsus ta endale järgnema veel kahte võrku parandavat meest, vendi Jaakobust ja Johannest. Kõik nad jätsid oma töö ja järgnesid talle. (Mt 4:18–22)
Galilea järv on maailmas tõeline haruldus, nimelt on tegemist suurima mageveekoguga, mis asub 207 meetrit allpool merepinda. Järv on ligikaudu 20 x 11 kilomeetri suurune ning maksimaalse sügavusega 45 meetrit. Praegusajal elab Galilea järves umbes 25 kalaliiki, kellest vaid kahel on töönduslik tähtsus.
Üks neist, endeemiline ja väike järvesardiin (Acanthobrama terrae sanctae) moodustab aastase väljapüügi poolest oma 1000 tonniga enamuse, kuid tänapäeval kasutatakse seda kala peamiselt konservides (umbes nagu meie kilu tomatis). Teine kala, mida kutsutakse tänapäeval püha Peetruse kalaks, on tegelikult Galilea tilaapia (Tilapia galileae) ja see oli piibliaegadel põhiline püügikala. Seega tegelesid Jeesuse kaluritest jüngrid tilaapiapüügiga ning kalad, mida leiva kõrval imetaolises rahva söötmises tarvitati, olidki needesamad tilaapiad.
Tilaapiad kuuluvad süstemaatiliselt kirevahvenlaste hulka (umbes 40 perekonnas on ümmarguselt 400 liiki). Nad elavad üsna suurel alal Lõuna-Ameerikas ja Aafrikas kuni Edela-Aasiani välja ning Lõuna-Indias. Peamiselt troopilistes magevetes elavad tilaapiad täidavad veekogudes sama rolli, mis ahvenad parasvöötmes.
Kogu oma levialal on nad peamised töönduskalad, kasvavad kiiresti ning saavutavad pikkuse 20–40 cm (mõned liigid, kaasa arvatud Peetruse kala, isegi 50 cm). Välimuslikult on neile iseloomulik vaid üks seljauim, vähe lõhestunud sabauim ning suur ja mahukas suu. Liikidest tuntuim on Mosambiigi tilaapia, keda kasvatatakse massiliselt kalakasvandustes ning aeg-ajalt on meiegi poelettidel selle kala külmutatud fileed müüdud. Niiluse tilaapia (T. nilotica) on armastatud akvaristide hulgas.
Tilaapiatele on omane tugev paarisuhe ning omapärane kiivas hoolitsus järeltulijate eest. Juba kudemispaiga ettevalmistamisel on aktiivsed mõlemad, nii isas- kui emaskala, ja koetud marja korjab üks vanemaist hädaohu korral kiiresti oma mahukasse suhu. Kui maimud on koorunud, jätkub ikka vanemate hoolitsus ning vaenlase ilmudes kaovad kõik kalapojad kiiresti vanema suhu peitu.
Kalavanemad käituvad ründaja ja võimaliku ohuallika suhtes kaunis agressiivselt. Kui tilaapiate akvaariumis on teisigi kalaliike, siis on nad lõimetishoolduse perioodil üsna terroriseeritud ning peituvad nurkadesse ja veetaimede vahele. Tilaapiate marjaterade arv (ca 150–200) on võrreldes teiste kaladega väike, kuid vanemate pedantne hooldus garanteerib kõrge ellujäämuse.
Tilaapia suurele ja mahukale suule viitab ka koht Matteuse evangeeliumis, kus Jeesuselt taheti Kapernaumas maksuraha. Ta saatis Siimona õngega kala püüdma ja ütles, et esimese püütud kala suus on hõberaha, mille eest saab maksu tasuda. (Mt 17:24–27) Ilmselgelt oli tegu tilaapiaga, sest sellel liigil on ainukesena Galilea kaladest nii mahukas suu, kuhu hõberaha sisse mahub.

Ingmar Laasimer, bioloog