Tori kirik kui fenomen

Augustikuu viimase päeva keskpäeval (homme) tähistatakse Tori kirikus vaba Eesti päeva. 31. augustil 1994 lahkusid Eesti pinnalt meie maad pool sajandit rüüstanud ja reostanud Vene sõdurid. Okupatsiooniarmee lahkumine tähendas Eesti jaoks põhimõtteliselt Teise maailmasõja lõppemist. Tänavu saab sellest 29 aastat. Eestlastele võiks see päev olla sama suur nagu 8. mai, võib-olla suuremgi. Ja seda päeva võiks tähistada mujalgi kui Toris. Vähemalt võiksime seda päeva teada.

Vana Tori kirik hävis sõjas 1944. a septembris. Punavõim ehitas kiriku müüride vahele lasketiiru. See seos sõjaajaloo ja sõjandusega leidis edasiarendamist 1989. a alanud Tori kiriku taastamisel. Jüripäeval 2001 pühitseti üles ehitatud pühakoda Eesti sõjameeste mälestuskirikuks. Seal tegutseb Tori Püha Jüri kogudus, aga kirikule on antud ka laiem üle-eestiline mõõde. Kirikus jäädvustatakse sõjameeste – nii Eesti sõdurite kui ka liitlaste – mälestust, kes on andnud elu vaba Eesti eest. Tori koguduse ja kiriku taastamise juhid koostöös kaitseväe ja Kaitseliidu kaplaniteenistusega korraldavad igal aastal vähemalt viis suuremat teenistust, kus on osalenud ka president, ministreid, kindraleid, saatkondade kaitseatašeesid jt. Viimastel aastatel on kõige järjekindlam sõjameeste mälestuskiriku tegemistes osaleja olnud Kaitseliidu ülem. Kiriku interjöör on omanäoline ja seal on vaatamiseks-mõtlemiseks palju ainest. Tasub tulla kirikut külastama.

Nimetan veel Tori kirikuga seotud traditsioone. Äsja tähistati seal suurejooneliselt Eesti iseseisvuse taastamise päeva. Tänavu täitus ka 20 aastat Vabadussõja võidu ja Eesti iseseisvuse taastamise auks loodud Püha Jüri ratsamonumendi püstitamisest kiriku kõrvale.

Veteranipäev, mida Eestis tähistatakse alates 2013. aastast jüripäeval, 23. aprillil, on tihedalt seotud Tori kirikuga. Samuti osaleb sõjameeste mälestuskirik võidupüha sündmuste korraldamisel. Eesti Reservohvitseride Kogu teeb Toris tänuürituse ja kaplanid peavad palvuse. Teenistuse lõpul süüdatakse altariküünlalt tõrvikule tuli, mis viiakse mälestustulena võidupüha paraadi toimumise linna. Tori mälestustuli ja noorkotkaste muinastuli ühendatakse võidupüha hommikul presidendi võidutuleks, mida jaaniõhtul omakorda jagatakse laiali üle Eesti.

Üks omanäolisem Tori fenomen on 28. novembril Eesti Vabadussõja alguse tähistamine. Üks ja teine on küsinud, miks meenutada sõja algust – loogiline on ju tähistada sõja lõppu ja rahu saabumist. Eks seda me ju nagunii teemegi aasta alguses üle maa: 3. jaanuaril on vaherahu ehk sõjategevuse lõppemise ja 2. veebruaril Tartu rahu sõlmimise aastapäev. Vabadussõja alguse tähistamise (kokkusaamisi on olnud juba 34 korda) tähtsust olen enda jaoks teadvustanud meie rahva olulise kogemusega: neil 1918. a novembri lõpupäevil ründas verinoort Eesti riiki meist kordi suurem vastane, kes tahtis meie iseseisvuse jalge alla tallata. Olime üsna trööstitus olukorras, aga Eesti riigi loojad julgesid ometi teha otsuse astuda ülbele punavõimule relvaga vastu. 21 aastat hiljem sarnast otsust ei tehtud. Vabadussõja alguse tähistamine on seega omamoodi auavaldus meie toonaste riigi ja sõjaväe juhtide vaprusele. Ning vajalik meeldetuletus ja julgustus tänastele otsustajatele.

Need ja küllap paljud muudki Eesti ajalooga seotud tähtpäevad väärivad tähelepanu ning Tori kiriku traditsioonide eestvedajad toetust ja tunnustust Eestile oluliste teemade järjekindla meelespidamise eest. Ajaloost on alati õppida. Ajaloo õppetundide meeles kandmine on tänases Eestis kogu kirikule väljakutse ja võimalus. Võimalus just selles mõttes, et rahvuslike traditsioonide ja väärtuste teemad kipuvad ühiskonnas kergesti tagaplaanile jääma. Meie kalendri paljude kaotuste ja kannatustega seotud mälestuspäevade kõrval on ka hulk helgeid tähtpäevi, mis võiksid meid toetada ja innustada kokku hoidma, ennast ületama ja Jumalat tänama.

Peeter Paenurm

Kaitseliidu peakaplan