Traditsiooni toetuseks

Tõtt-öelda üllatas mind väga, kui lugesin 1. veebruari Eesti Kirikust, et vaimulike konverents otsustas võtta lauluraamatusse tuleva liturgia aluseks nimelt uue ehk Kirikukäsiraamatu korra ja mitte vana, Agenda korra. 

Eelkõige üllatas see mind seetõttu, et paar lehenumbrit varem (18.01.23) olid ilmunud küsitluse tulemused, mille järgi kasutab suurem osa meie 169 kogudusest, nimelt 97, jumalateenistusteks Agenda ehk vana korda. Ametitalitusi toimetatakse pigem Kirikukäsiraamatu järgi, sest see annab paindlikumad võimalused. Hetkel käib aga jutt jumalateenistusest, mis on mõeldud tervele kogudusele. 

See hääletus tekitab minus küsimuse, et kui enamik kasutab vana korda, siis miks hääletasid vaimulikud konverentsil just niimoodi. Minu jaoks on siin tegemist problemaatikaga, mis ulatub hoopis kaugemale kui lihtsalt ühe koosoleku otsus. Küsitav on ka see, kas koosolek, kus osaleb ainult teatud osa vaimulikkonnast, üldse saab hääletada nii põhjapaneval teemal, nagu seda on liturgia kord. 

Kirikunoor Mattias Haamer arvas 8. veebruari lehes, et luterliku kiriku identiteet seisneb liturgias. Sellest võiks järeldada, et kuna meil on erinevaid liturgiaid, siis on meil ka (vähemalt) kaks kirikut, mis meie praegust kirikuliikmete arvu meeles pidades on otse öeldes fataalne. 

Külastades eelmisel nädalal Tartu Jaani koguduse organiseeritud arutelu liturgiliste uuenduste hetkeseisust, lisandus senistele küsimärkidele tunne, et koguduseliikmele mõeldud jumalateenistuse kord on lootusetult segane. 

Kui Martin Luther oma saksa missat koostas, lähtus ta senisest kasutusel olevast ladinakeelsest liturgia korrast, tuues sinna sisse saksakeelseid osi ning tehes seda arusaadavamaks. Reformaatorite põhiidee polnud mitte muuta, vaid lihtsustada ülevoolavaid katoliku missa osi. Järele jäi jumalateenistus, mis oli äratuntav, kuid lihtsam.  

Eesti luterlikul kirikul on olemas jumalateenistuse kord, mis kandis seda kirikut juba sajand enne seda, kui temast sai iseseisev rahvakirik. Selle kiriku identiteet väljendus kahtlemata tema liturgias, mis jäi püsima ka Nõukogude ajal, ning see kandis teda uude iseseisvusaega.  

Liturgia uuendajad on seni kehtinud korda täiendanud elementidega, mis on olnud kasutusel mingil suvalisel ajahetkel ladina kirikus. Ma kujutan ette, et nende elementide sissetoomise eesmärgiks on püüd müstilise vagaduse suunas. Olen ka kuulnud, et uus kord lähtub hoopis Soome kirikust, mis teeb küsimärgid mul silme ees üha suuremaks, sest meie kirikute ajalugu on kulgenud väga erinevalt. 

Kõik eelnev ei tähenda seda, nagu ei peaks aeg-ajalt asju kriitiliselt üle vaatama. Mõistlikud muudatused on tervislikud, kui see on kogudusele hea. Traditsiooni täiesti ümber kujundamine on aga kahjulik, sest see ei toeta järjepidevust, mis on meie kiiresti muutuvas ühiskonnas nagu post, kust tormituules kinni hoida. Lisaks on uus kord minu arvates liiga keeruline, eriti praeguses olukorras, kus uus põlvkond on üha vähem võimeline keskenduma ja kõik peab olema kergelt kättesaadav.  

Kogu situatsioon oleks hoopis kergem, kui meil oleksid kirikukoorid, nii nagu need näiteks veel Lutheri enda ning ka hilisemal ajal olid. Koori olemasolul ei ole kogudusel nii suurt vastutust ning nii mõnigi uuendus ei ole valus, sest koguduseliikme jaoks muutub ainult see, mida ta kuuleb. Kui me eeldame aga aktiivset kaasalöömist koguduse poolt – mis on ju meie praktika –, siis on tegemist hoopis teistsuguse protsessi ja tingimustega. 

Suurte pühade või leeripühade ajal saab kasutada ju ka erilist, pidulikku ning ehk ka pisut keerulisemat liturgiat, eriti kui koorid on abiks. Kuid tavalisel ajal tuleks kindlasti minna lihtsustamise teed. Me ju tahame, et kogudus teaks, millal mida öelda ja laulda, ja et ta ühiselt saaks rõõmsal rinnal kaasa teenida. Ärme rikume siis mängu ilu, tehes mängureegleid liialt keeruliseks. 

 

 

 

 

Kristel Neitsov-Mauer,

vaimulik ja kirikumuusik