Tule, võta mu aega, sest aega mul on

Külli-Riin Tigasson analüüsib Vikerkaares avaldatud essees «Kiirendus ja tardumine» kiiruse esteetikat, millest on saanud nüüdse maailma üks juhtmõtteid:
«Kapitalism armastab kiirust, sest aeg on raha. Kiirusest on saanud eesmärk, voorus iseeneses. Kiire maailma üks märksõnu on multi-tasking: täiesti võimalik on ühistranspordiga tööle sõites ühtaegu juua papptopsist kohvi, lugeda iPhone’ist töömeili ja vestelda juhuslikult kohatud sõbraga; seejärel tööle jõudes samaaegselt süüa hommikust, rääkida telefonis ja kirjutada teise käega e-maili /…/»
Kiire ühiskond toodab kiireid inimesi, kes toodavad kiiret kultuuri. Tigassoni väitel on selle taga kapitalismi loogika: et tarbijanõudlus kasvaks, tuleb aeglased inimesed muuta kiiremaks, et nad toodaksid rohkem, teeniksid rohkem raha ja ostaksid selle eest rohkem asju.
Kujuneb elulaad, kus terve päev kiirustatakse, et õhtul vajuda teleriekraani taga stand by režiimile.
Mida on maailmas uut? Kiirus, jah kiirus, ei muud. Antiikajal ei ülistatud kiirust voorusena. Pigem hoiatati pealiskaudsuse eest, mis kiirustamisega kaasas käib.
Seneca innustab oma noort sõpra: «Tee nõnda, mu Lucilius, võida ennast iseendale ning kogu ja hoia alal aega, mida seni kaasa viidi või rööviti või mis muidu kadus. Veendu, et on nõnda, nagu kirjutan: osa ajast röövitakse meilt, osa viiakse ära, osa lihtsalt kaob. Kuid kõige häbiväärsem on pillamine, mis saab teoks hooletuse läbi. Ning muutudes tähelepanelikuks sa kogeksid, et suurim osa elust kaob halba tehes, suur osa eimidagi tehes, kogu elu midagi muud tehes.» (Moraalikirjad Luciliusele, I)
Soome psühhoterapeut ja teoloog Tommy Hellsten räägib raamatus «Kuidas kohtuda inimesega» oma vanaemast, kelle läheduses oli hea olla sellepärast, et ta oli nii imelisel kombel kohal praeguses hetkes, pidades kõike, mida ta oma majapidamises tegi, väga tähendusrikkaks.
Kalade rappimine oli kõige põnevam asi maailmas, kui seda parasjagu tehti. Söögilaua ääres istumine ja söömine oli kõige tähtsam asi, kui see parasjagu käsil oli, niisamuti võrkude näppimine, sõudmine või majaka vaatamine. Kõiges, mida ta tegi, oli mingi imeline rahu. See rahu rajanes sellel, et vanaema oli alati nüüdishetkes kohal.
Istusin inimesi viimse võimaluseni täis tuubitud Rakvere ordulinnuse varemetes, kuulasin Jaan Tättet ning tema sõpru Udupasuna ansamblist, hoidsin süles juba magavat tütart, ümisesin kaasa tuttavaid lauluviise ja mõtlesin, milles küll peitub selle Vilsandi mehe fluidum, keda Vahur Kersna on nimetanud šamaaniks ja kelle lihtsad lauluviisid ning naljakalt räägitud, ent täiesti igapäevased lood esimesest suudlusest või rongis külje alla pugevast käheda häälega mehest aitavad meil välja astuda kiirete inimeste kiirest maailmast, taibata hetke tähendusrikkust ja leida sidet enda sees oleva olemise loaga.
Vähemasti osaliselt peitub vastus «Sõprade laulus nr 6»:
Tule, võta mu aega, sest aega mul on,
tule, vaatame taeva, seal midagi on,
palju muud mul ei ole, kuid aega mul on,
tõesti, aega mul sinu jaoks on.
Tõesti, masu ajal on raske leida ja soovitada paremat juhtmõtet.
Sest, nagu ütleb Seneca, kõik on võõra oma, ainult aeg on meie oma.

Marko Tiitus,
Eesti Kiriku kolumnist