Tuleb tööd teha ja vaeva näha

Paarkümmend aastat tagasi esmakordselt kirikukoori laulma minnes kuulsin koguduse pastori tervitussõnavõttu uue koorihooaja alguse puhul. Ta rääkis, kui tähtis on Jumalale kiitust laulda ning et pole üldse oluline, kui laitmatult ja tehniliselt puhtalt laul kõlab, peaasi, et lauldakse südamega. Olin nõus sellega, et süda tuleb esikohale seada. Aga kas tõesti võib Jumalale laulda ükskõik kuidas, tehniliselt lohakalt, mustalt, halva diktsiooniga? Olin konservatooriumi värske lõpetajana toona hämmeldunud ja imestasin, kas tõesti nii kirikus asjad käivadki. Et Jumalale võib laulda ükskõik kuidas.
Minu jaoks on olulised mõlemad pooled. Südameta laulda ei saa, südameta laul on hingetu, kuid Jumala ette tohime tuua vaid parima, mida suudame. Niikuinii ei jõua inimene kunagi jumaliku täiuslikkuseni, aga enda seest peaks alati tooma välja ikka parima osa ja selle Jumala ette altarile asetama. Selle nimel tulebki tööd teha ja vaeva näha, et parim osa enda seest üles leida. Ka muusikas.
Olles nüüd ise mitukümmend aastat kirikukooridega töötanud, enam ei imesta. Viimasel ajal on need erinevad arusaamad mind eriti kõnetanud, kui olen ebameeldivaid üllatusi kogenud seoses Suure-Jaani vaimuliku laulupäeva organiseerimisega. Südamerahuga jätsid mõned koorid ühistesse eelproovidesse tulemata, isegi korraldajatele sellest teatamata. Ja järelepärimiste peale kas ei vastatud või kirjutati, et neil pole veel noote. Et siis kiriku laulupäevale võib nii osalema minna küll – noodid otsitakse paar nädalat enne pidu, lauldakse korra-paar kuidagi läbi ja käib küll.
See «käib küll» suhtumine võib rikkuda ka nende lauljate püüdlused, kes aasta läbi on vaeva näinud ja laulud korralikult selgeks õppinud. Ilmalike laulupidude ettevalmistamisel ei tule kõne allagi, et eelproovidesse jäetakse tulemata, sellised koorid jäävad ka peost ilma. Kirikus peame aga kaasinimeste vastu olema leebed ja selle kõik välja kannatama? Muusika tegemisel on selline hooletu suhtumine ääretult ebaprofessionaalne, veel enam – Jumala ja kaasinimeste ees vastutustundetu.
Suvel on meie pühakodade uksed taas rahvale rohkem avatud, küll «Teeliste kirikute» projekti kaasabil, küll kutsuvad paljud kontserdid muusikast osa saama. Ka kirikumuusika liidu algatatud kontserdisari «Mu süda, ärka üles» sai tuule tiibadesse just seetõttu, et paljudel maakirikutel oli soov pakkuda üürikestel suvekuudel kodukandi rahvale ja külalistelegi vaimulikku muusikat. Huvi koguduste poolt oli nii suur, et kardetavasti me sel suvel veel kõikjale ei jõuagi.
Aga siinkohal sain taas hämmastuse osaliseks – kontserdisoovijate hulgas oli palju neid kogudusi, kellel puudub orel või on see korrast ära. Ühest küljest näitas see taas, kui vaesed on meie kogudused, ma mõtlen siin vaimses, mitte finantsilises tähenduses. Sest orelikultuur on vaimukultuur. Teisest küljest tundus mulle, et orelit ja orelikultuuri ei osatagi enam kohapeal väärtustada. Nagu vanarahvas ütleb – pole saanud, ei tea tahta.
Selle vea parandamiseks olen isegi mõelnud, et küll oleks tore korraldada üks kontserdisari «Orel tuleb külla», kus võtaks oma digioreli abikaasa mikrobussi peale ja sõidaks mööda neid Eesti kirikuid ringi, kus orelikõla ammu kuuldud pole. Ehk aitaks see meie orelite korrastamisele ja lisandumisele kaasa. Aga siiamaani on see hea idee jäänud tõstejõu taha (orelivedu eeldab nelja tugevat meest).
Kui me ise enam vanu väärtusi hinnata (mäletada) ei oska, siis pole midagi imestada sellegi üle, et riigi kultuuripoliitika aluste koostamisel Eesti Muusikanõukogu poolt jäi orelikultuur ja selle vajadused täielikult tähelepanuta. Samuti on aastaid seisnud orelite muinsuskaitse alla võtmise dokument allkirjaootuses kultuuriministri(te) töölaual.
Olen vist vanaks jäänud – sooviks tagasi neid kaugeid kuldseid aegu sada aastat tagasi, kui meil olid töökorras orelid, Peterburi konservatooriumi lõpetanud organistid-heliloojad ning mis kõige tähtsam – orelikõla mäletav maarahvas.

Tuuliki Jürjo,
kirikumuusika liidu juhatuse esimees