Tunnen end ühena suurest tervikust

Kaks aastat tagasi usaldas piiskop Tiit Salumäe mind koostama tema 70. sünnipäevaks ilmuvat koguteost „Minevik on olevik“. Raamatu pealkiri tuli alles siis, kui lood juba koos olid. Minevik on olevik – need on sõnad, millele tasub mõelda. Meil tuleb läbida pikk tee minevikust, et jõuda olevikku, tänasesse päeva. Ja kõik see, mida toome kaasa minevikust, kujundabki olevikku.

Mõtlen end tagasi 1995. aastasse, mil Eesti Kirik oli taas kodumaal ilmunud viis aastat ja mina toona Põlva maakonnalehe ajakirjanikuna olnud kirikulehe lugeja selle esimesest numbrist. Kui päevakorrale kerkis võimalus vahetada töökohta ja asuda Eesti Kiriku peatoimetajaks, oli kõhklusi ja kahtlusi, aga ka häid sõpru, kes julgustasid seda sammu astuma. Tolleks ajaks olin aidanud oma põhitöö kõrvalt välja anda Võru Praostkonna Sõna, algul koos õp Villu Jürjoga, hiljem õp Heino Nurgaga. Hea kogemus seegi.

Evald Saag, kes on olnud 1990. a taasilmunud Eesti Kiriku esimese tiraaži õnnistaja, on olnud paljudele vaimulikele legendaarne õppejõud ja mentor. Omal moel ka mulle. Meid tutvustas Ove Sander, kes oli toona Vastseliina koguduse õpetaja. Mulle oli sellest kristlikust sõprusest palju abi ja toetust, silmi avavat vaadet ja õigel kursil püsimist. Evald Saag elas kaasa Eesti Kiriku heale käekäigule ega olnud kitsi ka õpetusi jagama. Eesmärgiks seadis ta kirjutamise headusest, üksteisemõistmisest, julgustamisest ja armastusest. „Minu käsk on see: armastage üksteist, nagu mina olen armastanud teid!“ (Jh 15:12) Seda tõotust tuli meeles hoida.

Kui peatoimetajana alustasin, sõnastasin lehes oma kreedo: „Ma eeldan, et kõik need inimesed, kes lehte teevad, lehte loevad ja seda enda omaks peavad, tunnevad end ühise perena. Kuigi iga väljaanne on oma tegijate nägu, saab ta vastupeegelduse lugejailt. Neilt, kelle jaoks väljaanne ellu on kutsutud. See on meie kõigi ühine leht, mida teatud ajal paneb kokku teatud hulk inimesi, kes selleks palgale võetud. Ja kui me tahame, et see leht meile meeldiks, oleks OMA ja HÄÄ, peame tundma end lehe valmimise protsessi osalistena.“

Eesti Kirik on misjonileht ja tema ülesanne on kuulutada evangeeliumi ning ühendada kirikurahvast. Nii oli see enne seda, kui Kadri Ugurilt 1996. a peatoimetaja ameti üle võtsin, ja nii on see ka nüüd, mil peatoimetajaks on 2021. aastast Liina Raudvassar.

Ajaleht on selle tegijate nägu. Mul on olnud rõõm teha lehte koos väga heade kolleegidega, toetavate teoloogiliste konsultantidega nagu Ove Sander, Heino Nurk, Villu Jürjo, Urmas Petti ja Kaido Soom. Alates 2002. aastast, mil Eesti Kirik tegutseb sihtasutusena, oli minu kõrval nõukogu, keda kõik need aastad juhtis Jüri Ehasalu. Nõuandva toetajana oli toimetusel abiks sisulisi probleeme lahendamas kolleegium, mida erinevatel aegadel juhtisid Joel Luhamets, Veiko Vihuri, Mihkel Kukk ja Kaido Soom.

Olles ajakirjanikuna ligi veerand sajandit ühe väärika väljaande eesotsas, hoidsin ma alati meeles neid põhimõtteid, mida sedastab ajakirjanduseetika koodeks. Kui lihtsalt öelda, siis me ei teinud ajakirjandust endale ega ülemustele, vaid oma rahvale.

Eesti Kirik tähistab 100. sünnipäeva. Mulle teeb rõõmu, et selleks puhuks on kirikuloolane Priit Rohtmets kokku seadnud näituse ühe 100 aastat oma nime all ilmunud ajalehe ajaloost kodumaal ja võõrsil. Mul on olnud au olla ühel hetkel üks osa sellest ajaloost.

Sirje Semm
Eesti Kiriku peatoimetaja 1996–2021