Ufodest ja orjarahvast

Tsiviliseeritud olenditena tunneme rohkemal või vähemal määral vajadust elementaarse viisakuse järele. Tsiviliseeritud olenditena üritame seda ka ise jagada, sest nii on meid lapsepõlves õpetatud.
Samas on igaühe elus hetki, kus tahaksime endalt heita nii mõnedki vaguralt kätteõpitud käitumisnormid ja paari vänge sõnaga väljendada seda, mis tegelikult me sees toimub.
Meie peaministri palju kõneainet tekitanud sõnavõtule seoses ACTA poolt- ning vastuargumentidega ei oskagi esimese hooga hinnangut anda. Selge on aga küll see, et põhiküsimus, millest tegelikult jutt käis, taandus solvunud rahva meeltes mõneks ajaks tagaplaanile.
Tegelikult oleme ju oma iroonilise riigimehe seesuguste mõtteavaldustega harjunud, aga tundub, et seekord läks austatud peaminister üle piiri.
Kaasaegse ühiskonnaga käib kaasas kurb tõsiasi, et ühele on rohkem lubatud kui teisele ja teatud isenditelt eeldatakse teatavat ebamaisust. Kirikuõpetajad teavad, mida tähendab astumine inimlike nõrkuste ohtlikule pinnale – igal moel ning igas seltskonnas ennast välja elada või oma suhtumist näidata ei saa.
Sama kehtib ka poliitikute kohta. Ent kust läheb piir inimliku libastumise ning elementaarse viisakuse vahel?
Selge on see, et iga uus asi toob endaga mingil määral kaasa segadust ning segadus põhjustab kergemini ka vastuseisu. Hämmingut tekitab aga see, kui inimesed, kes peaksid tooma selgust ning argumenteeritud põhjendusi, sulle ühel hetkel lihtsalt verbaalselt pähe sülitavad.
Peaminister Ansipi soovitus fooliummütsikeste ja mullivanni koha pealt võis esimese hooga tunduda isegi veidi absurdselt naljakas, ent mida rohkem öeldusse ning selle konteksti süüvida, seda häirivam on meie valitsusjuhi suhtumine. Pole siis ime, et välislehed kirjeldavad peaministri suhtumist oma kaasmaalastesse justkui «purjus teismelistesse».
Ent pole ime ka see, et selline olukord on üldse tekkinud, kui ülejäänud riigikogulased oma juhi «teravmeelsustele» aplodeerivad ning püüdlikult kaasa itsitavad.
Vägisi jääb mulje, et riigikogu liikmete puhul on tegemist justkui mingi omaette klubiga, kus visatakse mõnuga maavillast nalja siseringile omasel moel. Samas unustatakse ära see, et suletud ustega klubi asemel viibitakse ju tegelikult kogu Eesti rahva silme ees ning iga sõna kannab tohutut vastutust.
Öeldakse ikka, et rahvas väärib oma juhti. Praegu ei tahaks sellega enam nõustuda – ei tahaks uskuda, et eestlased alandlikult oma juhile suhu vaatavad ning endaga kõike teha lasevad. Vähemalt nüüd enam mitte, sest isegi paadunud orjarahva kannatlikkusel on piirid.
Mis aga toimub sellise inimese hinge- ja mõttemaailmas, kes kaasmaalaste valituna võtab vastu auväärse koha ning hakkab neidsamu kaasmaalasi ühtäkki viljapõllule tunginud loomakarjana kohtlema? Kas ei peaks peaministrit parimal juhul samamoodi iseloomustama meile nii tuttav sõnapaar: pastor bonus?
Hiljuti ühte Võrumaa kogudust teenima sõites juhtusin kõnelema elutarga ning särasilmse kirikuvanemaga. Arutlesime selle üle, mis on need tegurid, mis inimest kõige rohkem elus mõjutavad või tegutsema ajendavad. Leidsime, et inimese elus on kaks peamist tegurit: armastus ja hirm.
Armastus ajendab meid enamasti midagi ette võtma olukorra parandamiseks, hirmutunne tekib siis, kui pelgame kaotada midagi, mida armastame: positsiooni, suhteid, lugupidamist, hingerahu, heaolu.
Ent kui kaovad armastus ja hirm ning asemele tuleb reaalsustaju kaotanud autokraatne enesekindlus, siis saamegi ühel heal päeval sellise kohtlemise osaliseks, mis paneb meid solvunult käsi laiutama.
Ilmselt tasub antud juhul meie juhtidel järele mõelda, kas väärikuse kaotamine rahva silmis on väärt pealesunnitud uuenduste robustset läbisurumist. Seda pealegi veel oma kaasmaalaste lolliks tembeldamise hinnaga.

Anna-Liisa Vaher,
Eesti Kiriku kolumnist