Ühe uskliku õe juubeliks
/ Autor: Eesti Kirik / Rubriik: Määratlemata / Number: 26. aprill 2006 Nr 18/19 /
Vaikse nädala teisipäeval oli Jõgeva linna hooldekodus pidulik päev – Anna Soomets sai 100aastaseks.
See ei olekski ehk nii suur uudis midagi, sest eks saja-aastaseid ja vanemaidki on tänapäeval meie hulgas. Hoopis see, kuidas ta on elanud ja kuidas tema elu kreedo ka mind kui tema vaimulikku on puudutanud. Anna on küll olnud kogu oma elu Torma koguduse liige, kuid nüüd hooldekodus on ta olnud kaks ja pool aastat minu kui linna õpetaja hooldada.
Kui ma esimesel korral seal jumalateenistust pidasin, öeldi mulle, et ma pärast külastaksin kindlasti Anna tuba. Nii saimegi tuttavaks. Väike naine voodiserval istumas, käed koos, ja lapselikult siirad silmad mulle otsa vaatamas.
Seal ta elab koos oma seitsmekümne-aastase pojaga, kes on vajanud kehva tervise tõttu abi kogu elu. Ema ainuke rõõm ja mure ning valu.
Vaikselt kuulen tema elu – aina töö, tihti vaesus ja pisarad. On ta ju palju aastaid lesk olnud. Nii on jäänud ainult kaks: tema poeg ja Jumal.
Terve elu on Jumal temaga olnud, teda hädadest ja aegadest läbi toonud. Ta tänab Jumalat tuhatkordselt selle eest ja imestab ainult ühe asja üle: miks tema patune nii kaua peab elama, kui teised ammu on kõik juba noorelt läinud. Aga ta on siiski rahul, sest teab, et tema elu on Jumala käes.
Kui kalliks tuleb pidada Jumala Sõna ja sakramenti, seda mõistan siis, kui näen Annat seda vastu võtmas, täielikus alanduses ja naiste kombe kohaselt kindlasti kaetud peaga. Talle on antud veel silmavalgust ja kõrvakuulmist, nii võib ta lauluraamatut lugeda ja Pereraadiot kuulata. Ning sellest piskust, mis tal on, annetada jumalariigi tööks.
Kui pühade ajal taas tema toas olin, säras kevadpäike aknast tuppa. Ütlesin, et see kevad on sul saja esimene. Ja Anna naeratas nii kaunisti! Ei tähenda aastad ega valud, kui su sees on vaim, mis on ihkab Jumala poole.
Andku Jumal Annale veel kauneid päevi ja kord oma ootuste täitumist.
Valdo Reimann,
Jõgeva koguduse õpetaja
