Ühele unistusele järgneb teine

«Koguduse juhatus toimib siis, kui kõik liikmed ühtmoodi mõtlevad ja üksteisele vastu ei tööta,» ütleb paarkümmend aastat Tartu Peetri koguduse juhatusse kuulunud Valdek Tagel.

Paarkümmend aastat on nii pikk aeg, et pabereid appi võtmata on täpset aega raske meelde tuletada, eriti kui tööd tehakse kulutatud tunde ja kellaaega jälgimata. Just nii on Valdek Tagel end kogudusele pühendanud alates ajast, mil ta 1986 Tartusse põllumajanduse akadeemiasse agronoomiat õppima tuli, leeris käis ja end kogudusega sidus.
«Suhtlemine õpetaja Kalle Mesilaga oli sõbralik, hakkasime teineteise sünnipäevadel käima,» meenutab Valdek, lisades: «Kasvasin vaikselt sisse.»
Praeguse õpetaja Ants Toomingaga sai tol ajal, enam kui 25 aastat tagasi, mitu puuda soola ära söödud, kui nad mõlemad EPA kooris laulsid. Temast kaheksa kuud noorem õpetaja polnud veel vaimulikuks õppima hakanudki. Nüüd on tal hea meel hästi laabuvast koostööst: «Antsu tulekuga on lisandunud juhatusse üks tugev mootor, kes suudab kõiki innustada. Tänu temale ja aktiivsetele inimestele on viimasel ajal  palju ettevõtmisi korda läinud.»

Nagu oma poega
Tuleval aastal juubelit tähistav Valdek räägib, et oli just kõrgkooli lõpetanud ja tööle suunatud, kui kogudustes olid valimised ja ta tänu õpetaja Mesila agitatsioonile suure häältearvuga esmakordselt juhatusse valiti. Aasta oli siis 1992. «Olin teiste meestega – kel vanust 50, 60 või 70 aastat – võrreldes poisike. Hirmu ma nende ees ei tundnud, küll aga austust. Siinne seltskond suhtus minusse sõbralikult ja võttis mind kui oma poega,» meenutab Valdek.
Toona oli ta üks nooremaid juhatuseliikmeid kogu luteri kirikus.
Juhatuse esimeheks oli juba pikka aeg olnud väga mõnus mees Voldemar Rohtmets, rahu ise, nagu Valdek ütleb. Aseesimeheks oli Herbert Lääts, liikmeteks olid veel Maire Mesila ja Toivo Koppel. Järgmistel valimistel sai esimeheks Herbert Lääts ja aseesimeheks Valdek. Sealtpeale on esimehe ametit pidanud Valdek, praegu kolmandat valimisperioodi.

Heas seltskonnas 
Haljastusfirmat juhtiv Valdek Tagel teab meeskonnatööst palju. Eriti oluline on see koguduses, kus tööd tehakse vabatahtlikult. «Mul on olnud õnn olla seltskonnas, kellega on väga hea asju ajada. Üksi ei tee selle suure asja juures mitte midagi. See on kõik tänu sellele, et teised kaasa tulevad,» ei väsi Valdek kiitmast.
Kuigi kõik pole korda läinud, ei ole suuri asju ebaõnnestunud. Unistada on kogudus osanud. Kui 1994. aastal hakati koguduse vara tagastama, tekkis mõte taastada kunagine kool, kuid aeg ei olnud selleks küps.
«Tulihingeliselt ajas koolimaja tagasisaamist Herbert Lääts, noor pensionär, energiat täis, käis ja sõdis. Jõudsime eelprojektini, kuigi aastatel 1995–96 ei oleks lastud kooli teha. Mõte jäi hõõguma,» vaatab nüüd avatud kooli loole tagasi alati nalja- ja laululembene esimees.
Töö koguduses nõuab aega, aga Valdek ütleb, et tahab seda millegipärast teha. Kui Valdek hätta jääb, tuleb appi abikaasa Sirje, kes ise nõukogusse kuulub. «Üksi ja pere toeta seda asja ei aja. Kui tütred kodus olid, aitasid ka nemad,» on Valdek tänulik.
Kaua võib rääkida lugusid, kus koosolek pikaks veninud ja abikaasad kodus ärevusse sattunud. Aga kiriku juures on alati arutada, kuidas teha midagi paremaks. «Juhatuses pole inimest, kes midagi käsu korras kella vaadates teeks, kõik on hingega asja juures,» kiidab esimees ja unistab, et läheb kunagi maale elama, nii nagu ta linna õppima tulles plaanis.

Rita Puidet