Ühest rännakust Jumala pihkudel

18. augustil külastas Ruhnu saart peapiiskop Andres Põder, eesmärgiks õnnitleda koguduse õpetajat praost emeeritus Harri Reinu 80. sünnipäeval ja anda  juubilarile üle EELK II järgu teeneterist.

Reede varahommikul stardib väiksemat sorti mootorpaat Roomassaare sadamast Ruhnu saare poole. Ilmselt ei juhtu üks keskmine mandrikodanik seda teekonda tihti ette võtma. Kui, siis selleks, et kogeda midagi eksootilist ja erilist ning eks meiegi sõidame saarele tegelikult erilisel põhjusel.

Merereisi seltskonda kuuluvad peapiiskop Andres Põder abikaasa Marjega, praost emeeritus Elmar Reinsoo, Saarte praost Veiko Vihuri, õpetaja Kaido Soom ja käesoleva loo autor. Praost Vihuri teab muu hulgas rääkida, et viimati külastas EELK peapiiskop Ruhnut kümme aastat tagasi, siis kui Harri Rein saarel õpetajana ametisse asus. Kirikupeaks oli toona Jaan Kiivit. Üle ühe korra ei ole aga ilmselt ükski peapiiskop oma elu jooksul Ruhnule jõudnud. Ja mis seal imestada, teekond on pikk ja iga külastus seega erakordne.

Lummavad pühakojad ja küünlavalgus

Kaks tundi ja viisteist minutit kestev sõit möödub õnneks viperusteta. Hommik on peaaegu tuuletu ja Ruhnu saar tervitab palava ning päikselise ilmaga.

Juubilar ise on sadamas ning võtab meid vastu siira südamlikkusega. Õige pea transpordib kohalik piirivalveauto meid legendaarsete Ruhnu pühakodade juurde. Seal nad seisavadki: vanim säilinud puukirik Eestis, mille daatumid viivad tagasi 17. sajandisse ja selle kõrval alles eelmisel sajandil valminud kivikirik. Seni olen neid vaid fotodel näinud, aga reaalne pilt on mitu korda lummavam. Võiks öelda, et kirjeldamatu.

Algavad ettevalmistused pidulikuks jumalateenistuseks: kroonlühtrites puudub elekter ja nõnda peab selles ükshaaval küünlad süütama.

Jumalateenistus algab protsessiooniga ning on kantud täiesti omapärastest meeleoludest. See on Jumala teenimine keset saare lummavat vaikust. Oma osa on ilmselt puuduval orelisaatel, ent puuduseks seda antud juhul nimetada ei saa.

Peapiiskop Andres Põder kõneleb jutluses inimese ülesandest siin maailmas. Sellest, et peaksime olema nii külvajad kui ka lõikajad, sest Jeesus on andnud meile mõlemad ülesanded. «Inimene ei sünni siia ilma kunagi tühjade käte ja südamega,» ütleb peapiiskop, lisades, et peaksime olema õnneseemne muldapanijad oma ligimeste jaoks.

Lõpetuseks tänab peapiiskop juubilari tehtud töö eest, selle külvi eest, mida õpetaja Rein siin südamega teinud on.

Jumalateenistuse kõige pidulikuma momendina jääb meelde, kuidas peapiiskop kinnitab EELK II järgu teeneteristi Harri Reinu rinda. Lisaks saab sünnipäevalaps tänukirja Eesti Vabariigi Siseministeeriumilt pikaaegse töö ja sõnakuulutamise eest.

Harri Rein andis pühakojale uue elu

Tähelepanuväärne on seegi, et lisaks 80. juubelile täitus Harri Reinul sellel aastal Ruhnu koguduse teenimisest kümme aastat. Õpetaja saabus saarele, kui oli lõpetanud Harju-Jaani koguduse teenimise.

Õpetaja on meie jaoks sisuka päevaplaani kokku pannud ja saame osa põhjalikust ringkäigust saarel. Eelkõige pakub huvi vana puukirik, mille püsimajäämine pole midagi muud kui ainult ime. Tuleb toonitada seda, et kui poleks Harri Reinu, siis ei oleks ilmselt alles ka seda kirikut. Oli ju vana pühakoda varem pigem puukuuri staatuses, õpetaja Rein on aga kiriku hoole ja armastusega uuesti ellu äratanud.

Õpetaja armastavat kätt on tunda ka kirikute ümber asuvas aias, kus ei kasva ühtegi juhuslikku taime. Omapärane taimestik katab ka kirikute läheduses paikneva Harri Reinu väikese majakese ümbrust. Sealt võib leida näiteks metsasekvoia, mis on liiga külmakartlik, et mandril vastu pidada. Siin on aga taim üle elanud juba neli talve. Samuti kasvab maja lähedal hõbedane korea nulg, rododendron, kaljukadakas, mis võib kasvada kuni 700 aastat. Maitseme ka kultuurmustikaid, mille marjad on ebatavaliselt suured ning magusad.

Ruhnu saarel omad laulud

Kõige rohkem muljet avaldab lugu maja ees kasvavast valgest roosist, mille õpetaja eelmisel aastal talveks ära lõikas. Suur oli aga hämming, kui roos hakkas 1. jõulupühal õitsema ning õitses kolmekuningapäevani. Siis tuli suurem külm ja lill ei pidanud vastu.

Kui me viimaks õpetaja pisikeses ja hubases elutoas istume, õnnestub oma silmaga näha «Ruhnu lauluraamatut». Selle on koostanud õpetaja Rein ning köite on valmistanud Eesti Kunstiakadeemia tudengid käsitsi. Lauluraamat on välja antud kahes osas ning pühendatud Emilie Saag-Karjusele, kelle oskuslik hääleseadmine andis Harri Reinu aastatega nõrgaks jäänud häälele kirikuõpetaja ametiks vajaliku kõva ja selge lauluhääle.

Raamatukeste koostamine võttis aega umbes neli aastat ning nende näol on tegemist tõelise haruldusega. Praegu on olemas vaid viis eksemplari, sest rohkemaks ei jätkunud raha. Ka Ruhnu kirikus peetud hommikupalvused on õpetajal kõik alles ning praeguseks on küpsenud mõte need raamatuna välja anda.

Üllatusi jagub

Pärast rikkalikku lõunasööki külastame kohalikku muuseumi ning matkame viimaks tuletorni juurde, mille tippu ronimisest ei suuda keegi loobuda. Tee peal uudistame kuulsa Ruhnu karu transportimiseks mõeldud puust kasti, ent iseenesest on juba see küsitav, kas palju kõneainet tekitanud karu ise üldse enam saarel viibib. Meie teda igatahes ei kohanud.

Teekonna tagasi sadamasse võtame ette mööda rannajoont. Liiv krudiseb jalgade all kummaliselt, meri on erakordselt rahulik. Suisa kahju on jätta maha see idüll keset Liivi lahte ja tagasi argipäevasaginasse sõita. Ent kas keegi meist tegelikult suudaks nõnda eraldatud kohas eriti kaua vastu pidada, on küsitav.

Mitu korda küsitakse õpetaja Reinult, et kas tal siin igav ei ole. «Igav küll ei ole,» vastab õpetaja naeratades, «ma ei tunnegi sellist mõistet nagu igavus.» Ja kuidas saakski igavust tunda keegi, kes elab oma Loojaga ja Loojale iga päeva ning hetke oma elust.

Anna-Liisa Vaher