Üks küsimus
/ Autor: Eesti Kirik / Rubriik: Uudis / Number: 21. oktoober 2009 Nr 40 /
1989. aastal andis Nõukogude Liidu siseminister välja määruse, mis lubas vaimulikel ja kirikute vabatahtlikel külastada kinnipidamisasutusi. Seda loetakse taastatud vanglakaplanaadi töö alguseks ja tähistatakse konverentsiga 23. oktoobril Tallinna Peeteli kirikus. Mis on möödunud 20 aastaga muutunud?
Igor Miller, justiitsministeeriumi nõunik-peakaplan:
Kuni 1997. aastani toimus töö vanglates vabatahtlikkuse alusel. Riiklikult tasustatud vanglakaplanid asusid tööle kaksteist aastat tagasi. Kaplanitöö alguses seisime silmitsi mitme probleemiga, näiteks kaplanite professionaalse ettevalmistusega.
Tekkis vajadus täpsustada kaplani töö põhimõtted, töötati välja ametijuhend ja atesteerimisnõuded. Kaplaneid oli vähe, puudus palgasüsteem, rääkimata rahast. Suur vajadus oli täiendusõppe järele. Probleemiks oli kaplani ametikoht vanglastruktuuris. Kaplan pidi olema sõltumatu ning alluma otse vangla direktorile, sest ta esindab oma kirikut, lisaks on tema ülesandeks vanglas töötavate ametnike hingehoid. Kompromisslahendus leiti vanemkaplani ametikoha loomise läbi. 2003. aastal täideti esimene vanemkaplani ametikoht Murru vanglas, hiljem teistes vanglates.
2002 allkirjastasid EKN ja Vabariigi Valitsus ühishuvide protokolli, mis sedastab poolte ühishuvi kaplanaatide loomise ja väljaarendamise vastu. Samal aastal loodi justiitsministeeriumis vanglate osakonda nõuniku-peakaplani ametikoht. Praegu töötab 24 kaplanit, sh neli vanemkaplanit, neli arestimajade kaplanit ja arestimajade vanemkaplan, kes täidab peakaplani asetäitja ülesandeid. Karmistunud on kutsenõuded: kaplanil peab olema teoloogiline kõrgharidus ja läbitud baaskoolitus.
Uueks rõhuasetuseks on püüd keskenduda vanglast vabanenu naasmisele normaalsesse ellu. Selleks on plaanis luua kogukonnakaplanaat, mille ülesandeks oleks toetada peatselt vabanevat kinnipeetavat ning aidata teda pärast vabanemist.
