Üksikud noodid ja kaunis muusika

Need, kellel oli võimalus viibida möödunud nädalal Istanbuli Hagia Irene kirikus, tunnistasid, et said osa erilisest muusikalisest elamusest, kui Tõnu Kaljuste käe all esitati Arvo Pärdi «Aadama itku». Maailmakuulsa helilooja muusika on alati pannud kuulajad üleloomulikkuse lummusesse. Tema loometööd on hinnatud kõrgelt ja ta on pälvinud elutööpreemia, mis anti üle just iidses linnas, kus ühinevad ida ja lääs, kristlus ja islam, vana ja uus, taevane ja maine.
Ajakirjandus ei olnud kitsi ülivõrretega: Arvo Pärt «seiskas aja», «kutsus jumala koju», «aitab alistuda kõrgema jõu tahtele». Tema muusika oli «muusikaülene välgatus», nagu kirjutab Postimehes Valner Valme. Samas tõdeb ta, et teisalt ei ole siin midagi muusikaülest. Muusika põhirolle ongi anda elule lisamõõtmeid. Mõtestada, aidata tunnetada, tõsta argisest kõrgemale. Pärt on helilooja, keda üle maailma nimetab eeskujuks juba mitu põlvkonda neoklassikuid ja indipoppareid, elektroonikuid ja avangardiste, džässmuusikuid ja minimaliste, sest Pärt on liitja ka muusikas (Postimees, 12.06.2010).
Kirikupäev ja laulupidu Tartus andis võimsa sõnumi ühiskonnale ja kandis auga välja juhtmõtte «Mu mano tulge, latse», sest kokku oli tulnud rohkearvuline kristlaste pere, kes andis päevadest osavõtjatele mitmeid võimalusi süüvida usumüsteeriumi toimivasse mõjusse, mille ilminguteks on inimeste säravad silmad ning rõõmus meeleolu koosolemisest ja ühishingamisest. Vaimulik muusika, kõlades tuhandete esinejate ühislaulus, andis nii lauljatele kui kuulajatele ülivajalikku väge, kinnitamaks sisemist väärikat tunnet, et ollakse kristlane.
Küllap on see ajastu märk, et ajakirjandus ei kajastanud nii tähelepanuväärset sündmust või tegi seda väga vaoshoitult. Tõsi, laupäevases Postimehes kutsus kirikuloolane Riho Saard oma artiklis «Kristlus ja kirik tänases Euroopas» (Postimees, 12.06.2010) kaasa mõtlema kristliku sõnumi mõjust ja religioossuse positsioonist ühiskonnas. Ta teeb seda aga hoopis teisel moel. Autor väidab, et kristlus ei paku eurooplasele enam eksisteerimiseks vajalikku maailmavaatelist autoriteeti ja religioossed riitused ei rütmiseeri tema elu. Artikkel lõpeb sarkastilise noodiga: «Võiks uskuda, et kui kristlus suudab säilitada endas müstilise dimensiooni, võib tal olla ka tulevikku. Müüdikeel ja müsteeriumide austamine, mis muutusid uuesti trendikateks koos postmodernismiga, võivad säilitada ka tulevikus oma populaarsuse, eriti kui Euroopa loobub haridusest ja muutub uuesti rumalaks.»
Dualistlik ja vastandlik maailmakäsitlus on küllap paljudele omasem ja mõistetavam kui väga erinevaid osi ühendav võimalik kooslus. Arvo Pärdi muusika, mis on kantud isiklikust usulisest sügavusest ja kristlikust sõnumist, on austust vääriv ja ülev, lummav ja müstiline, geniaalne ja hingeülendav. Kui aga tuhanded kristlased tulevad kokku ühiseks jumalateenistuseks ja kooslaulmiseks, siis mõistetakse sellist usuväljendust hoopis teisiti.
Ratsionalism ja pietism ei peaks teineteist vastandama. Teadus ja religioon saaks kõrvuti eksisteerides anda elule kvaliteetsema dimensiooni. Matemaatilised valemid ja muusikahelid kuuluvad ühte ja samasse maailma. Kristluses on ühendatud nähtav ja nähtamatu, ajalik ja ajatu, loogilisus ja müsteerium, sõna ja sakrament.
Müsteerium on seegi, et maailmas on üle 30 000 erineva kiriku, kellel on oma haldusstruktuur, liturgia, õpetuslikud rõhuasetused ja eetika printsiibid, aga samas kehtib esimestest sajanditest pärit tõdemus – usume ühteainust, püha, kristlikku ja apostlikku Kirikut.
On loomulik, et üksikute tippude geniaalsuse ja maailmarekordite kõrval saab oma tähelepanu ka ühislooming ja -tegevus. Loodan, et televisiooni vahendusel on nendel, kes Tartusse ei pääsenud, veel võimalik osa saada ka kaunist laulupäevast ja seal osalenutel veel kord lasta kõlada ühislaulul.

Einar Soone,
piiskop