Ülemkarjane kutsus kannatusajal meeleparandusele

Alljärgnev artikkel, mis analüüsib EELK piiskop Jakob Kuke palvepäevadeks kirjutatud karjasekirju, pärineb 20 aasta tagusest käsikirjalisest kogumikust «Teoloogilisi lühiuurimusi ja artikleid prof. Ago Viljari 75. sünnipäevaks». EELK Usuteaduse Instituut. Tallinn. 1985.
Käesolev kirjutis ei suuda ammendavalt analüüsida piiskop Jakob Kuke karjasekirju ja sellest lähtuvalt tema teoloogilist suunda. Sisuliselt tuleks aga käsitleda üksikult kõigi piiskoppide ja peapiiskoppide karjasekirju ja läkitusi, sest need peavad väljendama kiriku ametlikku õpetust, kiriku suunda ja rõhuasetusi eri ajajärkudel. Üldistamise muudab raskeks asjaolu, et kiriku juhid ei ole reeglina esitanud oma vaateid kompaktse programmina.
Protestantlikes kirikutes ei ole kindlat traditsiooni, et piiskop oma tegevusprogrammi selgelt sõnastaks, et ta oleks kiriku administratiivse juhtimise kõrval ka kiriku ametliku teoloogia kujundaja ja juht. Kaasajal näib siiski üha enam levivat see vana traditsioon, et piiskop oma ameti esimeste aastate jooksul väljendab oma taotlused ja tegevusprogrammi karjasekirjana, ulatusliku teoloogilis-eklesioloogilise teosena.
EELK juhtide teoloogiast on aga siiani kõige selgem ülevaade võimalik saada nende palvepäeva karjasekirjade ja läkituste põhjal. See napp materjal võib aga siiski pakkuda huvitavat ainest kiriku ametliku teoloogia uurimiseks. Käesoleval aastal möödus 115 aastat piiskop J. Kuke sünnist (sünd 28.VIII 1870, surn 25.VII 1933). Tema mälestusele mõeldes on need read pandud paberile.
Esimese läkitusega pöördub piiskop koguduste ja õpetajate poole peatselt ametisse astumise järel 4. XII 1919. Mõningas mõttes on see tema programm-läkitus, millega ta taotleb, «et wõitlejad wennad ja õed kogudustes teda toetawad ja kannawad». «Tema» all mõeldakse Konsistooriumi. Samas läkituses on veel lugeda «— üks ainus riik on teiste hulgas, kus nähtawasti wõitlust ei ole – see on Jumala riik.
Kirikutes on wäsinud rahu maad wõtnud ja usu piiridel on wahid uinumas. — Ükski riik ei püsi aga wõitluseta – ka taewa riik mitte, ei seisa kiriku müürid kindlal alusel kui nende pärast ei wõidelda. — See tõde seisku kustumata tulekirjaga kõikide südametes ja silma ees, kes meie kirikut armastavad ja kes teawad, et ei ole ühelgi rahwal siin päikese all püsi ja peatust ilma usuta ja Jumalata, ei ole seda ka meie rahval.»
Edasi peatub piiskop usuvabaduse väljakuulutamise tähtsusel. Iga inimene võib uskuda ja oma usku tunnistada; kogudused võivad osa võtta enda elu ja terve kiriku elu juhtimisest. «Meie pöördume selle pärast Eesti koguduste poole tungiwa hüüdega: üles elawamale tööle, käed külge, ehtige ja ehtige Eesti kirikut.»
Võitlus nõuab ka ohvreid, enese ärasalgamist, hoolt ja armastust. Kirikud on küll väliselt kaotanud varandused ja maad, see peab aga olema hoiatuseks. «Eesti õpetajad, teilt nõuame kindlasti, et teie oma haridust, tööd ja waewa annate sellele rahwale, kelle teenistuses teie seisate.
Siis kaovad lõhed ja wastuolud, siis ei võeta meie kogudustelt kunagi enam seda ära, mis nende oma on. — Kes armastab, see jõuab teenida, teenida meie Eesti rahwast, see olgu meie kiriku eesmärk, mitte ennast teenida lasta.» Nii püstitas ülemkarjane oma taotlused selgelt kiriku ette.
Piiskop J. Kuke huvipakkuv pärand on tema karjasekirjad, millest esimese mulle kättesaadava läkitab piiskop kogudustele 1. II 1921 ettelugemiseks kogudustes kannatamisaja esimesel pühapäeval, see on üleskutse meeleparandusele Kristuse kannatamisaega astudes ja palvepäeva pühitsedes.
See mõte tundub olevat väga väärtuslik, et ülemkarjane saadab üleskutse meeleparanduseks mitte ainult palvepäeva silmas pidades, vaid tervele kannatamisajale mõeldes. Meie praeguses olukorras, kus palvepäev on tööpäev ja osavõtt jumalateenistustest võib olla isegi väiksem kui tavalisel pühapäeval, võiks seda vana tava uuendada ja siis tõuseks karjasekirja tähendus veelgi.
Piiskop J. Kuke karjasekirju analüüsides võtkem esmalt vaatluse alla dekaloogi rõhutamine. 1929. a. karjasekirjas seisab: «Aga missugust vilja ootab meilt Jumal, kui meie elu peremees? Seda näitavad meile Jumala kümme käsku. Nende saatel katsugu läbi igaüks oma elu. Kas on olnud Jumal alati sinu Issand ja püha käskija, kelle sõna sa oled kuulnud vankumata paremale ehk pahemale poole? Oled sa pühapäeva pühitsenud Jumala sõna läbi, kirikuskäimise läbi, armastustöö läbi?»
Kolmel aastal on konkreetselt puudutatud V käsku.
1923: «Ja meie näeme kohutawaid warjusid üles kerkivat meie rahwa keskelt: Hulgalised enesetapmised. Aasta sees on oma elu ise ära hukanud igatliiki koguduse liikmeid: Juba noored koolilapsed on warakult elust tüdinud ja wanad ei ole oma elu aastatest mingit wäärtust leidnud. Need on ise endale surma otsuse mõistnud. Kohutav on see selle tõttu, et sagedastes enesetapmistes paistab vastu nagu kogu rahwa hukkumise eelmäng, just nagu surija rauga hääl tungib wastu: Mu elu ei ole enam midagi wäärt.»
Enesetapust kui rängast patust räägib ka 1928. a. karjasekiri ja lisab veel, et «poeg tapab isa, vend venda, naine mehe». 1930. a. täiendab veel: «Seal on pattusid, mille üle isegi paganad häbi tunneksid ja veretöid, mille ees isegi Kaini patt kahvatuna tundub…»
I käsul peatub 1925. a. karjasekiri ja lisab: «Viletsustest suurem on, kui see sõna ununema hakkab. Jumala kartus on tarkuse hakatus üksikutele, perekondadele, kirikule ja igale rahvale. — Ja ometi ei saa meie ainult Jumala kartusega läbi. — Kui meie ainult Jumala kartust tunneme ja kirik tahaks ainult Jumala kartust kuulutada, siis oleksime meiegi niisugused kahvatute palgedega Jumala lapsed. Sellest tärkab viimati viha Jumala vastu ja kiriku vastu.» Jeesus Kristus on kuulutanud armastust. «Armastus peab meidki palvepäevale kokku tooma, ümberpööramisele, meeleparandusele, palvele saatma.»
1929. a. on nimetatud I, II, III, IV käsk. Ka VI käsul on korduvalt peatutud, moraali langust nimetab eriti 1921. a. «…naine nutab oma mehe abielurikkumise pärast meelt ära heites, ehk jõuab waewalt waigistada näriwat walu mees, kelle naine truudust murdnud…»
Moraalsest olukorrast kõneleb veel 1923. a.: «Piinatud ja rahutu hing paistab nõndasama wastu meie rahwa elust, kui meie tema lõbuotsimist näeme; Meie rahwa tantsuhimu ja tantsupidud on asjad, mis wõõrastele meie juures kõige rohkem silma paistab. Lõdwaks läinud erkusid katsutakse rahustada joomise ja muude mürgiainete läbi.»
Kolmel aastal, 1922, 1927 ja 1929 tuletab piiskop meelde, et III käsu täitmise juurde kuulub igapühapäevane kirikuskäimine – see on tõeliselt oluline rõhuasetus ka tänapäeva silmas pidades.
Rõhutamist leiab otseselt või kaudselt igal aastal – palvepäev on patukahetsuspäev terve rahva pattude pärast. Mitmel aastal tuletab piiskop meelde, et just kannatamisaeg on see püha maa, millele pääseb «Palvepäeva värava kaudu» (1932) «Palvepäev viigu meid selle asemel Jeesuse Kristuse juurde õppima» (1927).
Kirikule on palvepäev tõsiseks läbikatsumispäevaks, puudusi ja vigu, usunõtrust ja loidust on palju. «Tõsi on, et on neid, kes suuri andeid on toonud Jumala altari peale. Aga nõndasama on tõsi, et paljud ei ole andeid toonud Jumala altari peale, waid on neid pidanud tooma sunni all. Nüüd on Jumal meie kiriku riigi seaduse sunni alt wabastanud – kas saame selle läbi inimesteks, kellel ühti käsku enam pole?» (1922). «…mõistetakse teiste peale kohut ja lõhed tekkiwad ja arenewad kogudustes ja koguduste ja karjaste wahel…» (1923).
1924. a. kirjutab piiskop: «Siis ärge unustage, armsad vennad ja õed Issandas, teie oma kogudust ja teie tervet kirikut Palvepäeval ära. Tema ülesehitamisel tuleb palju puudusi ja usunõtrust avalikuks. — Kas ei ole meil põhjust Palvepäeval selle juurde minna, kes on meie kõikide arst ja abimees, ja temaga rääkida, et ta meie juures ikka rohkem ja rohkem töötegijaid välja saadaks ja senised viinamäe töötegijad varustaks armastusega, mis iialgi ei väsi…»
1930. a. selgitab piiskop, keda mõelda rahva vanemate all, nii on just «koguduse karjastel, juhatustel, nõukogudel asja Jumala ees seista ja vastust anda oma töö eest. Ehk leidub nende hulgas neid, kes peavad ütlema, et kõige kuulutustöö juures puudus neil see kõige tähtsam asi: karjase süda.» «Aga kõige enam paluge, et Jumal annaks püha kartust meie kirikule ja tema tegelastele, sest häda meile, kui ka meie juures kohus Jumala templist peale peab hakkama» (1932).
Kirikul peab olema julgust väljendada oma seisukohti avalikult ja selgelt. Kristliku lastekasvatuse kohta öeldakse 1922. a.: «Raske on mõista, kuida wõiksid wanemad õndsad olla kui nende lapsi ei ole seal, kus igawene walgus. — Ja mis sünnib nüüd nende lastega? Nad tulewad kokku, et rõõmsad olla. Mis on nende rõõm? Sopa aukudesse alla minna ja seda teha, millest jälk on kõnelda.
— Meie tahame walgust näha, seda walgust, mis meie noortel ähwardab kaduma minna ja ristimise pidi põlema süütuma. Koolidest on raske seda walgust leida meie lastel. Ma ei taha mitte süüd tõsta nende peale, kelle süü läbi usuõpetuse walgus meie koolidest ära kustutati. Palwepäev ei ole mitte selleks, et teiste käest wõlga taga otsida, waid alanduse päew ja alanduses hüüan ma teid kõiki: isa, ema, ristiisa, ristiema, wenda, õde.
Meie tahame alanduses ütelda: Jumal, sa võtsid meilt suure asja ära, sa wõtsid eluwalguse nendelt, kes eluteele peawad wäljaminema, sa wõtsid meie lastelt koolides oma sõna, et nad mitte ei pea tundma, et neil isa taewas on.»
Korduvalt astub piiskop lahkuskude propaganda vastu välja, nii 1922, 1923, 1925.
Selgelt väljendab piiskop kiriku seisukoha ka ühiskonna ja riigi kui sellise suhtes. «Kaunis ja kallis ehitus! Oma riik, oma rahwas, oma võim! Jumal on tõesti palju meie kätte usaldanud.
Aga riigi ehitajaid nähes kerkivad tahtmatult Paabeli torni ehitajad silmade ette. Riigi ehitajad, Walitsus ja Riigikogu on parteidesse jagunenud ja üks ei saa teise keelest aru, nõndasama ka maakonna kogud ja wallawalitsused.
Mitte asi enese pärast ei ole nendele tähtis, waid partei. Kõik tuuakse partei huwidele ohwriks, kas wõi terve riik.» (1923).
1924. a. kirjutab piiskop, et elu on «paljudele otsekui väljakannatamata põrguks muutunud, kust oma eluhukkumise läbi tahavad lahkuda».
Riigi aastapäevale langes 1926. a. palvepäev. Siis mõistab piiskop hukka arvamise, et palvepäeva oleks pidanud ajaliselt muutma. «Meie ei tohi mitte arvamisel olla, nagu võiksime oma riiki ehitada ilma Jumalata. — Paranda meelt Eesti mees ja naine. Riigi aastapäeva pühitsemisest käigu sellel aastal läbi Palvepäeva püha vaimuõhk ja tehku ta tõsiseks.»
1931. a. kirjutab piiskop: «Majanduslik kriis on tõusmas haripunktini. Kõikjal on palju õhkamist. Põllumees ägab, et võlakoorem raskemaks muutub, kui et ta seda kanda suudab, äriilm kipub mitmel pool kokku varisema: tööandja kaebab ja tööline, et teenistus ei võimalda äraelamist. Ja sinna juure tulevad hulgad, kellel ei ole mingit teenistust ja varandust, aga kelle lapsed ootavad ometi leiba.»
Ühiskonna kriisist kirjutab piiskop ka kahel järgmisel aastal. Ülemaailmsest hädast, kus maa väriseb, linnad varisevad rusudeks kõneleb piiskop 1931. a. Aga 1932. a. loeme: «Varemalt õnnetused tabasid üksikuid maid ja rahvaid, nüüd on surutis üleilmseks saanud ja kaebed majanduse kokkuvarisemise üle ja tööta tööliste viletsus kostab üle kogu maailma.»
Kõige selle keskel on kiriku ülesanne otsida lepitust ja rahu. Palvetama rahu pärast maailmas kutsub piiskop üles viies läkituses. Nii 1924. a.: «Ristiinimese kõrgem ülesanne siin maailmas on rahukuulutajaks, rahutegijaks olla. Et Jumal aitaks rahu kindlaks teha rahvaste ja riikide, erakondade, kihtide ja perekonnaliikmete vahel, seda paluge oma Jumala käest üksmeelselt Palvepäeval ja paluge, et Jumal meile igaühele jõudu annaks rahus elada ja rahutööd teha.»
«Peale selle läheb meile rahu vaja. Rahu läheb vaja kõigile rahvastele, iseäranis aga meie maale» (1931). «Riikide ja rahvaste liidud peavad nõud, kuidas vähendada tööpuudust, majanduslikke kannatusi, kuidas piirata sõja koledusi ja varustuse valmistusi. – Inimeste võimus ei ulata nõnda kõrgele, et pilvi päikese eest ära lükata. Riikide käsivars on jõuetu, et rahu luua ja maksma panna. Meie tahame oma hädad iseäranis palvepäeval Kõigekõrgema ette anda» (1932).
Nõnda on siis piiskop J. Kuke karjasekirjades haaratud laialdast probleemideringi. Kuigi otseselt ei ole Piiblit tsiteeritud, on kaudseid laene igas karjasekirjas. Karjasekirjad on esitatud heas kirjanduslikus vormis, lopsaka keele ja huvitavate võrdlustega.
Kuke teoloogia mõistmisel on huvitav tsiteerida 1924. a. karjasekirja: «Kõige suurem ja terve inimesesoo igavese küsimusega tahame oma Jumala ees seista ja ütelda: Mis peame tegema, et igavest elu pärida? Seda küsimust ei pea meie aga mitte katsuma nõnda mõista, kui mõnda tarkuse seletust ehk mõistatust. Meie ei tohi mitte leppida, et teame ja ütleme: pea Jumala käskusid, pea oma kiriku usutunnistusest kinni, tunnista üles oma usku.
See on hea, aga sellest ei saa küllalt. Meile ei lähe mitte tarvis mõnda õpetust, kuidas leiba valmistada, vaid leiba ja mitte rohutähte, vaid rohtu ennast. Jeesus ei ole rahul sellega, kui noormees ütleb, ma olen kõik Jumala käsud pidanud juba noorest east peale, vaid ta ütleb temale, mine ja müü ära kõik, mis sul on ja anna vaestele.
Sellepärast ei pea nõndasamuti ka meie leppima sellega, kui meile kuulutatakse pärast patutunnistust: mine, sinu patud on sulle andeks antud. — Ei aita ütelda, ma saan armust õndsaks usu läbi. Ärge petke iseennast, ainult see arm teeb meid õndsaks, mis meie nõtruse sees saab Jumala väeks ja meile annab täie võimuse nõnda kui apostel Paulus seda väge oma nõtruse sees tunda sai enese juures, et tal võimus oli maailma ära võita ja oma liha risti lüüa ja ka surmas oma Issanda järel kui veretunnistaja käia.»
Huvitav kujund on 1930. a. Mõni tulekahju läheb suureks, sest puudus vesi. Patu tulekahju saame kustutada, sest meid on istutatud veeallikale, «allika kaevu juurde Kolgata risti alla.» 1931. a. «Mammon hukutab oma lapsed küllusega, vaesus näljaga. Neile aga, kes Jumalat armastavad, tulevad kõik asjad heaks, ka praeguse kitsikuse aeg.»
Läkituste eesmärk on aga selge – kogudusi kinnitada usus ja aidata neid panna oma lootus Jumalale. 1931. a.: «Veel on armu aeg. Jumal annab meile veel vaba võimaluse kogu rahvast ja maad meeleparandusele kutsuda. On küll juba hiline aeg, aga ei ole veel mitte liiga hilja, sellepärast: Maa, maa, kuule Issanda sõna ja kutset!» 1932: «Sellepärast: Mitte meelt heita, vaid võidelda ja loota, loota oma Jumala peale.»
Oma viimaseks jäänud karjasekirjas 1933. a. kirjutab piiskop: «Meie ei tea, mis raskused meid veel elus ootamas võivad olla, ehk nõutakse meie käest tunnistajaid, kes oleksid ustavad surmani. Sellepärast paluge kõige tõsidusega lõikuse Issandat töötegijate pärast. — Meie ei ole siis mitte kui need, kellel lootust ei ole, vaid meie tõstame oma pea täis elujõudu taeva poole üles.»
Selline oli siis piiskop Jakob Kuke karjasekirjade laad – asjalik, selge, tõsiselt noomiv ja ometi täis lootust Issanda peale.
Tiit Salumäe