Gröönimaa ei ole müügiks

Alanud aasta esimestel nädalatel on maailma avalikkust ja rahvusvahelist suhtevälja häirinud Ameerika Ühendriikide presidendi Donald Trumpi jõuliselt, järeleandmatult ja häbenemata väljendatud seisukoht Gröönimaa territoriaalse kuulumise kohta. Ameerika Ühendriikide presidendi Trumpi väljendatud seisukohad, et USA on valmis Gröönimaa ära ostma ja kui see ei ole võimalik, siis ei välista ta muul moel iga hinna eest Gröönimaa enda täieliku kontrolli alla saamiseks ka jõu kasutamist, esindavad Lääne demokraatia jaoks täiesti ootamatut ja sobimatut hoiakut.

Justkui teise ajastusse kuulub maailma suurima sõjalise võimsusega riigi presidendi väljendatud ähvardustega vürtsitatud soov omada maailma suurimat saart, millel elab kõigest vaid umbes Pärnu linna või Mustamäe linnaosa jagu inimesi ning kus puudub kaitsevägi. Kui president Trump esimest korda oma huvi Gröönimaa vastu avalikult välja näitas, tundus see parimal juhul uskumatu unistusena. Tänaseks on Donald Trump asunud oma unistust ellu viima esimeste ja konkreetsete poliitiliste sammudega.

Ameerika Ühendriikide president Trump kasutab sealjuures ära suure osa Gröönimaa elanikkonna ja juhtide väljendatud soovi lüüa lahku Taani Kuningriigi koosseisust. Ta ei ole saanud aru, et see soov ei ole kuidagi seotud igatsusega kuuluda Ameerika Ühendriikide koosseisu. Taktikaliselt on kohalike poliitiliste protsesside keskel oma agendaga välja tulla kaval, kuid tegelikult tundub maailma demokraatia senise lipulaev-riigi juhilt sellise ambitsiooni väljendamine halba unenäkku kuuluva nägemusena. Kahjuks tundub, et see kolonialistlik soov ei olegi reaalsuses ebaõnnestunud halb nali, millega neid väljaütlemisi võiks välja vabandada.

President Donald Trumpi sõnadel tundub olevat aga tõsi taga. Selleks on ta asunud astuma esimesi poliitilisi samme, kehtestades näiteks uued tollid Põhjamaadele, kes Gröönimaa status quo säilitamist toetavad, ning ähvardades sarnaseid sanktsioone ka teistele, kes peaksid sama tegema.

Gröönimaa piiskop Paneeraq Siegstad Munk avaldas nädala eest toimunud Taani piiskoppide kohtumisel toetust Gröönimaa püsimisele Taani Kuningriigi osana. Piiskop Munk kirjeldas murelikult ka saarel valitsevaid meeleolusid. Ta ütles: „Gröönimaal püüavad kõik kõigest väest rahulikuks jääda, isegi pärast USA rünnakut Venezuelale ja pidevaid signaale USA poolt, et nad tahavad riiki üle võtta.”

Samuti on piiskop Munk avalikult öelnud: „See on inimõiguste, väärikuse ning rahvusvaheliste seaduste ja lepingute austamise küsimus. Me oleme väike rahvas, aga me pole nähtamatud. Meie tulevik ei ole midagi, mida üle meie peade otsustatakse. Meil on keel, kultuur, esivanemad, lapsed ja tulevik, mis on seotud selle paigaga. Me oleme inimesed, mitte omand. Gröönimaa ei ole maa, mida saab osta. See on meie kodu ja see ei ole müügiks.“

Minul isiklikult on mure Nobeli rahupreemiat avalikult ja varjamatult ihkava president Trumpi imperialistlike väljaütlemiste ja poliitiliste sammude pärast Gröönimaa Ameerikale allutamiseks. Tunnistan, et mul isiklikult on ka häbi ja tunnen piinlikkust, et me ei ole suutnud riigi, veel vähem kiriku või kirikutena kõigele toimuvale piisava adekvaatsusega reageerida. Tundub, et oleme kõik kuidagi paralüseeritud, sest see kõik on tundunud uskumatu.

Omapoolsed julged avaldused on teinud siiski juba mitmete Euroopa riikide liidrid. Maailma oikumeenilisel maastikul on oma avaldused Gröönimaa saatusega seoses teinud nii Luterlik Maailmaliit, Maailma Kirikute Nõukogu kui ka erinevad kirikud või kirikujuhid paljudest konfessioonidest eraldi või ka ühiselt nii Põhjamaades, mujal Euroopas või ka Ameerikas.

Leian ka ise, et oleme kutsutud rääkima ja tegutsema viisil, mis toetab õiglust, vastastikust austust ning rahvaste ja riikide, samuti kirikute vabadust kujundada ise oma tulevikku. Seepärast kutsun peapiiskopina praeguses ebastabiilses ja pingelises olukorras kandma oma isiklikes ja kiriklikes eestpalvetes Jumala ette Gröönimaa saatuse. Palvetagem Gröönimaa rahva enesemääramisõiguse säilimise ja autonoomia eest.

Kutsun üles palvetama ka selle eest, et kõigi domineerimisambitsioonide, olgu siis kultuuriliste, poliitiliste, julgeolekualaste või majanduslike esile tõustes oleks need esmalt asetatud Issanda Jeesuse Kristuse armastuskäsu valguse alla.

Urmas Viilma

peapiiskop