Usku saab salata, kuid mitte eitada

Mis me siis ütleme oma lihase esiisa Aabrahami leidnud olevat? Sest kui Aabraham on mõistetud õigeks tegude tõttu, siis tal on, millega kiidelda, kuid mitte Jumala ees. Sest mida ütleb Pühakiri? „Aabraham uskus Jumalat, ja see arvestati talle õiguseks.” Tegude tegijale ei arvestata palka mitte armust, vaid vastavalt võlale. Aga sellele, kes tegusid ei tee, vaid usub temasse, kes teeb õigeks jumalakartmatu, arvestatakse õiguseks tema usk, nõnda nagu Taavet ütleb õndsa olevat inimese, kellele Jumal arvestab õigust tegudest sõltumatult: „Õndsad on need, kelle ülekohus on andeks antud ja kelle patud on kinni kaetud. Õnnis on mees, kelle pattu Issand ei arvesta.”  Aamen.

Pauluse kiri roomlastele 4:1–8

Kiri roomlastele on ajaloos paljusid inspireerinud ja usule äratanud ning selles toodud usu aluslaused on kirikule oluline õpetuslik dokument, mille lugemisse tasub süüvida ja mõtteis seal leiduvaid loogikaid vaagida – mida need ütlevad Jumala kohta. Nii mõndagi olulist!

Meie usuisa Martin Luther on tunnistanud, viidates ka just Pauluse kirjale roomlastele, et me saame päästetuiks ainult usu kaudu Jumalasse. Selle tõestusena tuuakse tänases kirjakohas esile Aabraham, kes uskus absurdi. Vähemalt tavamõistes. Mõelgem, mida Jumal talle lubas: tema sugu saab suuremaks, kui on tähtede arv taevas ja liivaterade arv kõrbes; hoolimata Aabrahami ja tema naise Saarai kõrgest east sünnib neile poeg. Ja viimselt käskis ka Jumal tal viia seesama poeg ohvrianniks ning nähes, et Aabraham tõesti on ustav talle lõpuni, säästis Jumal Iisakut.

Ükski neist olukordadest polnud midagi sellist, mida saab ratsionaalselt endale loogiliseks mõelda, sest siin pole loogikat. See on ime, kui võimatust tuleb esile reaalne, lootusetusest saabub pääsemine paljudele ning ebamõistlikust tõeline õnnistus, kuid just see oli Aabrahami kogemus käies teed Jumalaga.

Aabrahamil oli mitmeid võimalusi, kuidas elada oma elu. Pauluse poolt näitena tooduna: kas elada, püüdes olla hea inimene, tubli ja innukas, või teise variandina vaadata usu läbi Jumalasse maailmale, võtta vastu kõike, mida Jumal sulle annab, ja kuuletuda Talle.

Aabraham valib kuulekuse ja usutee ning Jumala poolt antud tasu selle eest on suurem, kui ta oskas loota ja hoomata. Miks nimetada teda meie usuisaks? Sest ka meie oleme õigeks mõistetud usu pärast Jumalasse, paludes andeks Jeesuse nimel oma pattude pärast. Ja teiseks on tema valik meile eeskuju sellest, kui kaugele usk ulatub. See ületab inimliku mõtlemise piire. Tunnetatav, kuid seletamatu. Usku saab salata, kuid teda pole võimalik eitada.

Ma vahel vaatan neid noori, kes tulevad Rõuge kirikusse laulatust soovima. Sageli on nad oma pulmapäeva niivõrd detailirohkelt ära planeerinud, et juba selle tähtsa päeva hommikul on stress silmaga näha: kas kõik ikka sujub, nagu ette nähtud? Ja isegi siis, kui kõik läheb plaanipäraselt, on päev ikkagi täidetud mure tundmisega rohkem kui rõõmu tundmisega ning parimal juhul, kui kõik sujub plaanipäraselt, saab õhtul ohates öelda: „Midagi ei läinudki valesti!” Kuid päeva mitte üle koormates, olulisele keskendudes, andes võimalusi üllatusteks kogetakse midagi, mis on ülev ja tõeliselt erakordne.

Samal kombel on ka meie elu Jumalas. Püüdes oma tegudega pälvida Jumala heakskiitu, tahtes olla parem inimene kui eelmisel päeval, olla naabrist parem, saame kogeda läbikukkumisi, eemaldumisi ja üksindust. Usaldada oma elu enda kätest Jumala kätte tähendab kvaliteedilt hoopis teistsugust elu. See tähendab elu, milles sa leiad hinnalise pärli muude hulgast, põllule peidetud aarde, nagu Jeesus kirjeldab taevariigi leidmise tähendamissõnas.

Usk teeb vabaks. On suur erinevus selles, kuidas sa lähed kirikusse ja millisena sealt väljud. Oma südametunnistuse koorma jätad sa altari ette, lootusetuse ja üksinduse tunde samuti. Väljudes oled kerge, vaba, rahus ja seesmise rõõmuga. Selle kõik, mida nimetatakse õndsuseks, annab Jumal meile Jeesuse nimes ja Tema nimel. Kas see pole mitte põhjus rõõmustamiseks? Kas see pole mitte põhjus, et õppida armastama Jumalat ja elu Temas? Jah, on.

Paljuski esineb arvamusi, mille kohaselt elu usus tuleb koos teise poolega – kannatustega. Tõsi on aga see, et kannatusi meie elule jagub hoolimata sellest, kas me usume Jumalat või mitte. Erinevus on hoopis selles, kuidas usk kannatused kergemaks teeb ja annb neile ka tähenduse siis, kui põhjendatust on raske leida.

Viimselt on kohane ka meenutada, mida Pühakiri ütleb Aabrahami elu kohta: „Aabraham oli vana ja elatanud ning Issand oli Aabrahami kõigiti õnnistanud” (Esimene Moosese raamat 24:1). See kõigiti õnnistamine tähendas ka siinilmas kaitstud, lähedaste inimeste rohket ja rahulikku ning rõõmsat elu. Seesama õnnistuse tõotus usus kehtib ka meie kui Aabrahami laste kohta. Sest kui otseti küsida: miks peaks Jumal andma inimesele midagi, mis on talle koormaks ja tundub nagu karistus? Ei peagi ega annagi.

Seega on kõik kolm – usk, lootus ja armastus – antud meile lohutuseks, vabanemiseks ja rõõmuks! Võtkem heameelega vastu seda, mida Jumal oma heldusest meile annab. Tunnistagem siis usku, milles Jumal vaatab inimese peale armastusega.

Aamen.

Mait Mölder

Rõuge koguduse õpetaja