Ustavus julguses

Nelipühipäeval tulid apostlid suletud uste tagant välja avalikkusele suunatud sõnumiga. Kuulajaid oli tuhandeid, eri paikadest ja sotsiaalsetest kihtidest. Apostel Peetrus kutsus parandama meelt, tunnistama pattu, laskma end ristida Kristuse nimesse. Hinnang kaasaegsete kohta oli aga karm: sõge sugupõlv!
Viimasel ajal on mitmed vaimulikud astunud avalikkuse ette meedia vahendusel, puudutades ka moraali ja poliitika probleeme. See on tekitanud hämmeldust. Miks nad sekkuvad? Küsijad ei küsi, kas poliitikud, sotsiaalteadlased ja literaadid võiksid kritiseerida usku ja kirikut. Seda peetakse endastmõistetavaks.
Kirikuvaenulik ideoloogia on püüdnud usku ühiskonnaelust välja tõrjuda, sulgeda seda kirikuseinte vahele. Avalikkusele sugereeritakse, et moraali vallas pole kirikul ühiskonnale midagi öelda, et säärane soovgi on anakronistlik. Kahetsusväärselt on sellega kaasa läinud isegi mõni teoloog.
Tegelikult moodustavad kristlased tänapäeva Eestis ühe suurema ja tugevama moraalse kogukonna, kelle ülesanne on olla haputaignaks ja maa soolaks. Viimast ootab ka suur osa rahvast. Mõistetakse, et eetilisi hoiakuid ei pea kujundama üksnes lõbustustööstuse reklaamid või poliitilised loosungid.
Kui veel eelmise sajandi algupoolel leidus teolooge, kes arvasid, et inimene on saanud «täiskasvanuks» ja suudab ise olla kõigi asjade mõõduks, siis kaasajal on taolise üldrahvaliku intellektualismi illusioon hajumas. Juba kümne aasta eest juhtis peapiiskop Jaan Kiivit tähelepanu ühiskonna muutumisele «lapsikuks».  
«Lapsikus ühiskonnas ei taha keegi olla täiskasvanud ja vanemate klassikalised ülesanded jäetakse täitmata. Ei võeta endale vastutust laste kasvatamise ja traditsioonide hoidmise eest, ei tunnistata ühishuvisid ja -kohustusi, naudinguprintsiip asub reaalsustunde asemele jne. Tahtmatus saada täiskasvanuks avaldub kõiges,» tõdeb Kiivit. Ta viitab apostel Paulusele, kes manitseb saama täismeheks Kristuse täisea mõõtu mööda, «et me ei oleks enam väetid lapsed, keda pillutab ja kõigutab iga õpetusetuul» (Ef 4). Tänapäevane maailm meenutab mitmeski asjas ristiusu algaega, nelipühi pöörast sugupõlve. Ka praegu vajame Püha Vaimuga täidetud julgeid tunnistajaid, kes ei sea sihiks kõditada kuulajate kõrvu.
Kristlus on lunastususund. Esmajoones tähendab see lunastamist patust ja süüst Jumala ees. Patt pole üksnes abstraktne, üldinimlik ekslikkus, vaid ka konkreetne üleastumine Jumala käskudest. Luterlik arusaam on, et Jumala sõna sisaldab nii käsku kui evangeeliumi. Mõlemat tuleb kuulutada. Käsk teeb nähtavaks patu ja juhib meid Kristuses ilmunud armu juurde.    
Seda eetilist alust vajab ka praegune ühiskond, isegi kui see mõnele ei meeldi. Pühakirjast näeme, et prohvetlik sõnum on sageli pahandanud poliitikuid või rahvast. Pigem on see vaid kinnitanud sõnumi vajalikkust. Inimene ja ühiskond on keerulised. Kõnelda selliselt, et see oleks ühtaegu mõistetav, õige ja õiglane, pole lihtne. Seda tuleb õppida, ka läbi vigade.
Loodan, et aina rohkem saab olema kristlasi, kes julgevad ja leiavad võimaluse kaasa rääkida avalikus meedias – sedavõrd, et see muutub endastmõistetavaks. Vastutame ju kõik oma ühiskonna käekäigu eest. Nelipüha meenutab seda taas. Viise Jumala ja ligimese teenimiseks on aga palju.
Tänuväärselt palju on ka ustavaid töötegijaid! Sageli jäävad nad ise varju, andes kogu au Jumalale. Esimesel nelipühal on mul rõõm tunnustada Tallinna piiskoplikus toomkirikus mitmeid kaastöölisi. Paljud neist on talunud vaenamist ja raskeid aegu. Ometi on neil jätkunud julgust. Nende armastus pole jahtunud.
Elutööpreemia pälvinud dr Voldemar Iljal, kel aastaid 87, ilmus äsja taas raamat vennastekoguduse ajaloost. Peapiiskop Kuno Pajulal, kes teisel nelipühal tähistab 60. ordinatsiooniaastapäeva, on käsi ikka jumalariigi adra küljes – vähe on pühapäevi, mil ta kirikus kaasa ei teeni. Mida endale hoiame, kaob, mida edasi anname, püsib ja laieneb.
Nelipüha Vaim teeb julgeks kuulutama Kristust ja ustavaks julguses, sest Jumala armastus kuulub kõikidele.

Andres Põder,
peapiiskop