Usundiõpetus kohustuslikuks õppeaineks

Ilmselt on vaja väga jõulist sammu, et usundiõpetus kooliprogrammi kohustuslikuks õppeaineks saaks. Takistusi sellel teel on palju. Esiteks valdav osa meie elanikkonnast on kasvanud nõukogudeaegses ateistlikus ühiskonnas. See põlvkond on oma tõekspidamised andnud ka lastele. Nõukogude ateism tähendas eelkõige usu, usklike ja kiriku pilkamist. Selles veendusin TPIs teaduslikku ateismi õppides. Sealt sirgunud vaate järgi peetakse usundiõpetust lausa kahjulikuks.

Teine suur probleem usundiõpetuse regulaarse õppeainena koolidesse viimisel on õpetajate puudus. Isegi eestikeelsele õppele ei suudeta meie riigis üle minna, sest on suur eesti keele õpetajate puudus. Kvalifitseeritud usundiõpetajate puudus on ilmselt veel palju suurem.

Nende takistuste ületamine ei ole võimalik muidu kui selle teema kohase rahvahääletuse läbiviimisega. Kui rahvas toetab usundiõpetust koolides, siis on võimalik koolikava oluline muutmine.

Vajadus selleks muutuseks on suur. Mulle rääkis üks teismeikka jõudnud pühapäevakoolilaps, et ta ei saa usulistel teemadel oma klassikaaslastega rääkida, nad ei saa millestki aru. Nad lihtsalt ei tea midagi.
Võib ju küsida, kas ongi vaja teada, aru saada. Ela ja ole rõõmus. Ära küsi, milleks sa elad. Selline hoiak võib tunduda lahe. Kuid kas see jääb kestma raskustes.

Selle maailma olemuse selgitamiseks on olemas ainult kaks seletust. Üks nendest ütleb, et elu on tekkinud iseenesest, juhuse tulemusel. Kuid juhuslikult tekkinud elu ei oma mingit mõtet. Ka meie elul ei ole mingit mõtet. Elu mõte on vaid elu enese sees. On hea, kui kõht on täis. On hea, kui meel on rõõmus. On hea vahel voodis varbaid sirutada. Võidelda tuleb, et see oleks nii ka meie lastel. Muud mõtet vast rohkem ei olegi.

Teine võimalus elu seletamiseks on uskumus, et kogu olemasoleva taga on Looja. Teda nimetame ka Jumalaks. Tema on kõik oma tahte ja plaani järgi loonud. Kõigel sellel, mis on olemas, on siis tema läbi mõte. See mõte on olemas ka siis, kui me ise alati seda ei suuda taibata. Vahel saame sellest aru, kui märkame, et igal loomal ja taimel on selles maailmas oma koht. Keegi ja miski ei ole üleliigne. Kõik on vajalikud. Tolle Looja läbi on ka meie elul mõte.

Seda mõtet ja mõtestatust aitab usuõpetus üles leida.
Kas usuõpetusele on ruumi selles maailmas, kus maailma seletamisel on kujunenud valdavaks evolutsiooniõpetus? Seda nimetatakse teaduslikuks maailmapildiks. Kahjuks teaduslik maailmapilt seab ka evolutsiooniõpetuse küsimärgi alla. Pekka Reinikainen on oma raamatus „Unustatud Genesis“ esitanud mitukümmend teaduslikku eksperimenti, mis välistavad evolutsiooniteooria paikapidavuse.

Mõni aeg tagasi palusid kristlikud üliõpilased Pekka Reinikaineni Tartusse sellel teemal loengut pidama. Loeng oli planeeritud pidada Tartu ülikooli auditooriumis, kuid loengu sisu tõttu keelas ülikooli esindaja selle ära. Loeng pidamata siiski ei jäänud, Tartu linnapea andis loengu pidamiseks raekoja saali. Üliõpilased kommenteerisid pärast, et nemad arvasid, et evolutsiooniteooria kannatab kriitikat. Selgus aga, et ei kannata.

Sama problemaatilised on ka elu lõpuga seotud küsimused. Kas surmaga lõpeb kõik surija jaoks? Teaduslikult on sellele keeruline vastata, sest teisel pool surma piiri ei ole keegi käinud. Kas meid ka rahuldaks selle üürikese elu rõõmude ja murede, õnnestumiste ja vaevade tulevärk, kui surm sellele kõigele kriipsu peale tõmbab? Kui kunagine Jämaja koguduse õpetaja Johannes Grünberg haiglas oli, sattus ka kangest ateistist palatikaaslane tervislikult kriitilisse olukorda. Teised palatikaaslased tögasid meest: pole midagi, sured ära ja kõik on läbi, mädaned nagu puu, mis on maha langenud. Siis ohkas mees: „Oh, kui see nii oleks.“

Kui usundiõpetus annaks meile kasvõi julguse elu tekke, mõtte ja eesmärkide üle mõtisklema hakata, oleks see oma väärtusliku osa täitnud.

Õnnistatud advendiaega soovides

Joel Luhamets

piiskop