Usuõpetus vaimsuse allikana

Rõõmustav ja huvitav oli lugeda 9. jaanuari Eesti Kirikust sotsiaalteadlase Ülo Vooglaiu kirjutist vaimsusest kui hariduse eeldusest. Olles koolis õpetajana ja koolijuhina ligi neli aastakümmet töötanud, on meie koolides antava hariduse kvaliteedi probleem mulle väga südamelähedane. Olgu märgitud sedagi, et Ülo Vooglaid oli oodatud lektor koolidirektorite täienduskursustel nn Lasnamäe akadeemias juba 30 aastat tagasi.
Vaimsusest kui hariduse eeldusest kõneldes, arvan, on mõeldud seda, et täisväärtuslik haridus ilma vaimsuseta pole käsitatav. Vaimsuse puudujääk Eesti koolides antavas hariduses on tõepoolest tugevasti tuntav. Vaatamata sellele, et nõukogude aja ametlikult ateistlik kooliharidus on nüüdseks lähiminevikku jäänud. Aga ainult lähiminevikku. Ilmselt sealt see avaldab oma laostavat mõju veel tänapäevagi.
Programmilise selgusega on artiklis püstitatud küsimus: milliseid väärtusi on vaja hoida, milliste pärast muretseda ja milliseid väärtusi peaksid inimesed oma hinges kandma? Taastatud vabariigis oleme, eriti kirikliku sõnumi edastamisel, järjekindlalt rõhutanud, et väärtused, mille alusel me elus valikuid teeme, peavad olema asetatud õigesse järjekorda. Oleks vale ja rumal esikohale seada raha, asjad ja karjäär mis tahes hinna eest. Need on kiiresti kaduvad väärtused, millel pole positiivset toimet igaviku vaatekohalt. Nende seadmine keskseteks väärtusteks annab tunnistust vaimsuse madalast tasemest, õigemini vaimsuse puudumisest.
Ülo Vooglaid ei haara vaimsuse üle arutledes kohe härjal sarvist kinni ega ütle, kuidas keskse väärtuseni – vaimsuseni – jõuda. Ta teeb aga üsna arusaadava viite, kui vabaduse ja iseseisvuse, looduse, tervise, au, väärikuse, südamlikkuse ja inimlikkuse hulgas nimetab Loojat.
Jõuamegi kõige olulisema puuduse juurde, millele artiklis tähelepanu juhitakse – primitiivne inimesekäsitlus Eesti koolides. Kui me lapsele ei õpeta Piibli paradigmaatilisel alusel inimese jumalikku päritolu, pole võimalik vältida kõlbelist kriisi nii indiviidi kui rahva tasandil.
Religiooniantropoloogias kui teadusharus on inimesekäsitlus tänapäevasel tasemel läbitöötamisel. See peaks jõudma meie koolidesse, kui me tahame kõrvaldada seda, mis arengut pidurdab.
Kui vaimsus on hariduse eeldus, siis koolides antav usuõpetus on vaimsuse eeldus. Ilma usuõpetust läbimata pole võimalik inimese kujunemine selliseks, et ta tahaks uskuda, armastada ja olla armastatud, austada vanemaid, hoida elu ja ilu, hoolitseda nõrgemate eest, olla aus ja õiglane, puhas ja täpne… Omadused, mida Ülo Vooglaid esile tõstab.
Ma olen veendunud, et süstemaatilise usuõpetuseta kool ei ole jätkusuutlik. Usuõpetuse kaudu laps omandab eelkõige neid väärtusi, mida ta hakkab oma hinges kandma. Käesoleva aastakümne algul anti haridusministeeriumist lootust, et 2007. a uue õppekava kehtestamisega hakatakse õpetama usuõpetust võrdselt teiste õppeainetega. Ometi sellega meie valitsus hakkama ei saanud.
Sellega jätame oma lapsed ja noored ilma hingeharidusest. Ja see teeb äärmiselt murelikuks. Aastad lähevad ja palju noori lõpetab kooli Loojat ja tema tegevust inimsoo lunastamisel tundmata. Kes vastutab möödalaskmise eest nii tähtsas valdkonnas nagu kooliharidus?

Helmut Mõtsnik