Usupuhastuspüha pikk traditsioon

Küllap on isegi need inimesed, kes kirikusse ei kuulu ja ka luterlusest kuigi palju ei tea, kuulnud midagi teesidest, mis Martin Luther 31. oktoobril 1517. aastal Wittenbergi lossikiriku uksele naelutas.

Paljud kriitilised ajaloolased kahtlevad tänapäeval küll sündmuse ajaloolisuses, aga on fakt, et Luther tol aastal oma teesid avaldas ning nüüdseks on need ka kättesaadavad eesti keeles (vt Usuteaduslik ajakiri. Akadeemilise Teoloogia Seltsi väljaanne 1/2000, lk 66–76. Tõlkinud Urmas Petti). 31. oktoober 1517 on saanud kokkuleppeliselt reformatsiooni ehk usupuhastuse algusdaatumiks ning sel päeval tähistab meie kirik koos arvukate teiste evangeelsete kirikutega püha, mis kannab saksakeelses maailmas nimetust Reformationsfest (reformatsioonipüha), meil aga tuntakse seda usupuhastuspüha nime all.
Reformatsiooniga seotud pühi hakati luterlikus kirikus tähistama juba 16. sajandil. Erinevate kirikukordade järgi tähistati juba tollal üldise mälestuspäevana Lutheri sünnipäeva (10. november) ja tema surmapäeva (18. veebruar). Ka Augsburgi usutunnistuse üleandmist keisrile 1530 hakati tähistama omaette pühana.
Esmakordselt tähistati 31. oktoobril Lutheri teeside avaldamist 1617. aastal. Seoses 150 aasta möödumisega tollest sündmusest hakati 1667. aastal Saksimaa kuurvürsti Georg II korraldusel pühitsema 31. oktoobrit korralise reformatsiooni mälestuspäevana ning see kuupäev sai üldiseks enamikus maakirikutes.
Kui nelipühasid nimetatakse ristiusu kiriku sünnipäevaks, siis usupuhastuspüha on nimetatud luterliku kiriku sünnipäevaks. Tõepoolest – sündmused, mis vallandusid seoses Lutheri teeside avaldamisega, said viimaks aluseks uute (protestantlike ehk evangeelsete) kirikute tekkimisele, kuid see oli pikema ajaloolise protsessi tulemus ning 31. oktoobril 1517 ei sündinud veel mingit uut kirikut.
Õigupoolest ei tahtnud Luther üldse luua mingit uut kirikut, saati siis veel omanimelist. Kuni surmani luges meie usuisa end apostlite ja Kristuse juurde tagasiulatuva ülemaailmse Kiriku liikmeks. Uue kiriku tekkimine oli lihtsalt hädalahendus, sest kirik, millest Luther väärnähteid kõrvaldada lootis, ei võtnud tema üleskutseid kuulda.
Lutheri teesid räägivad
Lutheri 95 teesi ehk vaidluslauset ei olnud algselt mõeldud üldsegi laiemale üldsusele, vaid teoloogidele arutamiseks. Seetõttu olid teesid sõnastatud ladina keeles. Kuid sündmused kujunesid nõnda, et kavandatud teoloogide dispuut jäi toimumata, ent saksa keelde tõlgituna levisid teesid avalikkuse hulgas ja said aluseks usulistele vaidlustele väljaspool ülikooli ja akadeemilist maailma. Need vaidlused panidki aluse reale sündmustele, mida me nimetame reformatsiooniks ehk usupuhastuseks.
Lutheri teesid kõnelevad peamiselt meeleparandusest ja kritiseerivad tollases kirikus levinud indulgentside ehk patukaristuse kustutuskirjade levitamist. Tollase kiriku õpetuse järgi kuulusid meeleparanduse juurde kolm akti: inimene kahetses pattu, pihtis seda preestrile ning saanud preestrilt pattude andeksandmise ehk absolutsiooni, pidi ta oma patu hüvitustegudega heastama. Usuti, et absolutsioon kustutab küll patu igavese süü, kuid see ei vabasta inimest ajalikust karistusest, mis tal tuleb patu eest kanda kas maa peal või pärast surma puhastustules.
Tollane kirik õpetas, et patukaristusi saab kustutada heade tegudega, milleks oli enamasti juba hilisjuutluses oluline kolmik palve-paast-almused. Aga isiklikke häid tegusid sai asendada ka kellegi teise heade tegudega, neid n-ö patukahetsejale üle kanda ning indulgentsid olidki dokumendid, mis kinnitasid taolist ülekandmist.
Ülekandmispraktika oli seotud õpetusega Kristuse ja pühakute ülemäärastest heategudest, mis moodustasid nn kiriku aarde. Kirik võis vastavalt Jumala poolt antud meelevalalle jagada oma «aardest» igale patukahetsejale ning indulgents oli kirjalik tõend selle kohta, et kirik on jaganud patukahetsejale välja osakese oma aardest. Luther ei sea oma teesides kahtluse alla patukustutuskirjade müüki kui sellist, vaid arusaama, et patukustutuskiri mõjub ka puhastustules olevatele hingedele (22. ja 61. tees) ning petliku kindluse, et patukustutuskirja omamine tagab õndsuse (32. tees: «Igavesti neetud on koos oma õpetajatega need, kes usuvad, et võivad kustutuskirjadega olla kindlad oma õndsuses»).
Lutheri kriitika lähtus paljuski tema praktilisest kogemusest pihti vastuvõtva preestrina: paljud inimesed, kes olid ostnud endale indulgentsi, ei tulnud enam pihile, sest nad arvasid, et indulgents on kustutanud nende patukaristuse, ja ka patuga kaasneva süü. Igal juhul oli Lutheri indulgentside müümise vastu suunatud kriitika suhteliselt vaoshoitud ja mitte nii radikaalne, nagu paljud hilisemad põlvkonnad on seda arvanud.
Usupuhastuspüha tähendus tänapäeval
Igal kirikupühal on oma sõnum ja nõnda võime nüüd küsida, mis võiks olla usupuhastuspüha sõnum meie jaoks.
Probleem, mida Luther oma teesides kritiseeris, ei ole enam aktuaalne, sest tänapäeval kirik indulgentside-müüki ei praktiseeri. Kuid see ei tähenda, et me ei peaks enam meenutama tollaseid sündmusi.
Viimselt vallandas ju ikkagi just Lutheri patukustutuskirjade-kriitika sündmused, mille tulemusena tekkis luterlik kirik ja selles mõttes on usupuhastuspüha luterliku kiriku sünnipäev. Eeskätt markeerib ta aga ühe uue perioodi algust kirikuloos ja laias laastus võib öelda, et see periood kestab kuni tänaseni. See on periood, mida iseloomustab kirikute paljusus.
Ajast, mil Luther kirjutas oma vaidluslaused, on möödunud palju sajandeid, ning maailm ei ole enam täna päriselt selline, nagu ta oli tollal. Muutunud on inimese maailmapilt ja ka see, kuidas ta mõistab ennast ja oma usku. Paljudes küsimustes, mis Lutherit ja tema poolehoidjaid tollasest kirikust lahutasid, on tänaseks ka rooma-katoliku ja luterlik kirik teineteisele lähenenud.
Nõnda on see näitaks küsimuses õigeksmõistust, mis oli varem üheks suuremaks veelahkmeks kirikute vahel. Kuid sellele vaatamata võiks usupuhastuspüha olla siiski midagi enamat, kui vaid reformatsiooni mälestuse päev. Ta võiks olla päev, mis tuletab meile meelde kiriku vajadust pidevalt uueneda ja vajadust katsuda oma seisukohti läbi Jumala ilmutuse valguses.
Usupuhastuspüha tuletab meile ka meelde pideva meeleparanduse vajalikkust ning omal ajal konkreetselt patukustutuskirjade vastu tõstatatud kriitika sunnib meid ikkagi viimselt küsima, millele me rajame oma usu ja lootuse, ja kas alus, millele need rajame, on ikka küllaldaselt kindel. Küsigem siis seda endalt ja mitte ainult eeloleval usupuhastuspühal, vaid ikka ja jälle.
Jaan Lahe, Paldiski koguduse õpetaja