Uued algused 100 aastat tagasi

Punased olid Eestist välja löödud, sakslaste Landeswehr taganema sunnitud ja Eesti Rahvavägi oli paugutanud Riia all. Vaatamata sellele, et sageli tuleb kasutada sõnu „õnneks“ või „viimasel hetkel“, tõstis võit Landeswehri üle eesti rahvusliku meeleolu enneolematusse kõrgusesse. Kuigi Vabadussõda polnud veel läbi, oli meeleolu ülev. Oma riik ootas kõikjal ülesehitamist.
Postimehe hinnangul põdes Eesti lausa kongressipalavikku: „Ajalehtede weerud on kirjud kõiksugustest kongressi aruannetest, koosolekute kirjeldustest ja resolutsioonidest.“ Äsja olid lõppenud põllumeeste kongressid maakondades ja ees seisis üleriiklik. Tallinnas pidasid kongresse ametiühingud, ametnikud, kooliõpetajad, näitlejad, näitekirjanikud ja teatrid. 6. ja 7. septembril pidasid 78 saadikut Eesti esimest tuletõrjujate kongressi. Samadel päevadel juhatas F. Tuglas haridusministeeriumi ruumides kirjanike kongressi. Kohal oli 15 kirjanikku, puudusid E. Vilde, G. Suits, A. H. Tammsaare, O. Luts jpt. Ka luterlik kirik võttis ette kongressi.
10.–12. septembril 1919 oli Tallinnas Estonia kontserdisaalis koos Eesti teine kirikukongress 355 saadikuga. Võeti vastu põhikiri ja valiti kirikule uus juhtkond eesotsas piiskop Jakob Kukega. Sellega viidi ellu otsused, mis langetati kaks aastat varem Tartus.
Veel augusti lõpul muretses J. Kõpp, kas saadikuid ikka piisaval hulgal kokku tuleb. Tartus oli neid ootamatult palju – 295, koos külalistega umbes 400. Nüüd küsis Kõpp, ega vahepeal ole armastus raugenud ja vaimustus kadunud, ning palus saadikuil sellele küsimusele oma kohaleilmumisega selge vastus anda.
Vastus tuli: 104 kirikuõpetajat, 82 köstrit ja 166 koguduste ilmikesindajat, külalised pealekauba. Vanima saadiku, Tartu Peetri koguduse õpetaja Eisenschmidti ülesandeks oli koosoleku avamine. Ühe saadikuga oli esindatud ka õrnem sugu – neiu Emilie Lattik esindas Karula kogudust, ta oli muide Jaan Lattiku õde.
Kaks aastat kahe kirikukongressi vahel oli pikk aeg, kuhu mahtusid oktoobrirevolutsioon, punane terror, Eesti Vabariigi väljakuulutamine, Saksa okupatsioon, Liivimaa sinod Riias, Krediidikassa massimõrv, Vabadussõda ja võit Landeswehri üle.
18. veebruaril 1919 kinnitas Eesti Ajutine Valitsus kõik luterlikud kogudused Eestis Eestimaa konsistooriumile ja 15. aprillil 1919 võttis Ajutine Valitsus vastu „Evangeeliumi Lutheri koguduse omavalitsuse ajutise korralduse“, millega kirikukonvendid asendati täiskogu poolt valitud nõukogudega. Suvel said need valimised kogudustes ka teoks.
Kongressil sai kinnitust tõsiasi, et kõige rohkem on pingeid üles keerutanud Saksa okupatsioon. Rahvusluse tormilained lõid üle peade kokku. Mõnigi mees oli teinud okupatsiooni ajal saatusliku valearvestuse ning sobitanud sõprust Saksa võimudega. Seda rahvuslased ei andestanud.
Juba esimesel päeval võeti ägedate sõnalahingute saatel vastu resolutsioon, millega mõisteti hukka okupatsioonivõimude kasuks tegutsemine ning lubati edaspidi „tõsise rahvakirikuna Eesti Evangeeliumi usu rahva kasuks töötada“. Teisel päeval keerati rahvuslikele pingetele veel mitu vinti peale ja õhus oli nõudmine, et konsistoorium tagasi astuks.
Seda polnud kirikujuhid oodanud. Nägudelt oli näha ärevust. Teravatest kõnedest ja kohatute sõnade torgetest tõusis kongressil maru. Ei aidanud juhataja kõlistamine. Suure vaevaga suutsid J. Kõpp, J. Lattik, A. Kapp jt koosolijaid rahustada.
Kongressi juhatas kindralsuperintendent Wilhelm Kentmann. Kolmas päev algas tema ettekandega kiriku hetkeolukorrast. Põhja-Eestis oli tol hetkel kogudusi 62 ja Lõuna-Eestis 65, liikmeid vastavalt 436 000 ja 484 000. Väikseim oli 276 liikmega Ruhnu kogudus ja suurim Tallinna Kaarli kogudus 45 000 liikmega. Ilma õpetajata oli Lõuna-Eestis 15 ja Põhja-Eestis 8 kogudust. Kokku oli ametis 120 kirikuõpetajat, neist 5 sõjaväes. Raskel ajal pole kogudustes suuremaid töid ette võetud, erandid olid Tartu Pauluse kiriku ehitus ja Tallinna Jaani kiriku keskkütte paigaldus.
Aruande lõpul teatas Kentmann, et ta lahkub ametist ja palub juba täna asemik valida. 169 häälega (58% häältest) valiti piiskopiks Keila koguduse õpetaja Jakob Kukk – Tartu Maarja kihelkonnast sirgunud vaimulik, kes oma suuremaks eeskujuks pidas Rudolf Kallast.
Uuele kirikujuhile pandi suuri lootusi, et parimas meheeas piiskop asub kõige jõuga Eesti kogudusi juhatama ning et tal läheb korda Eesti kirikuelu uuele, kindlale alusele seada.

 

 

 

 
Kristjan Luhamets,
kolumnist