Uurides Eesti juudi kogukonda

Tartu ülikooli kliinikumis õena töötav Lily Naruski on inimeste eest hoolitsemise kõrvalt jõudnud õppida ka Tartu ülikooli usuteaduskonnas. 

Sel kevadel kaitses ta Anu Põldsami juhendamisel magistritöö. Lily on veendunud, et järjest keerulisemaks muutuvast maailmast aitab aru saada akadeemiline humanitaarharidus, sest see ei tugine eelarvamustele. Tema sõnul toob enda harimine ja seeläbi maailmaga suhestumine endaga kaasa palju head.

Kaitsesid Tartu ülikooli usuteaduskonnas oma magistritöö. Palun räägi sellest natuke.

Uurisin Eesti juudi kogukonna eluolu aastatel 1945 kuni 1980, sest seda on akadeemiliselt vähe uuritud. Töö teoreetilise osa jaoks hakkasin materjale koguma juba programmi A Jewish Studies Internship for the Advanced Students and Junior Faculty raames, mis toimus 21.7.–18.8.2019 Heebrea ülikoolis Jeruusalemmas. Seal olles sain tutvuda sekundaarkirjandusega, et mõista, mis toimus juutidega Nõukogude Liidus laiemalt. Otsustasin seda täpsemalt uurida. Lisaks kogumikule „Juudi pass“, kus on intervjuud Tallinna juudi kogukonna liikmetega, tegin ka ise kaheksa intervjuud ja kasutasin ka Centropa kodulehel olevaid intervjuusid.

Mida üllatavat töö kirjutamise käigus avastasid?

Hakates end teemasse sisse lugema, imestasin, et väga paljudes materjalides ei olnud Nõukogude ajal toimunust mitte midagi, justkui ei oleks ei kultuuriliselt ega religioosselt mingit elu olnud. Mõtlesin, et kui olid inimesed, oli ka mingisugune kultuurielu! Kindlasti ei ole seda võimalik võrrelda I ja II maailmasõja vahelise perioodiga, aga midagi pidi ikkagi olema, mingit laadi identiteedi säilitamine. Ja see tuli tööst tõesti välja, et need, kel oli võimalik, hoidsid alal nii oma religioossust kui ka identiteeti. Õnneks ei olnud nii, et Nõukogude Liit oleks kõigil Eesti juudi kogukonna liikmetel mitmeks põlvkonnaks juured ära lõiganud. Paljud täiskasvanud hakkasid alles pärast Nõukogude Liidu lagunemist oma juurte või judaismi vastu huvi tundma, aga rõõmustav oli teada saada, et kõik ei olnudki vahepeal kadunud.

Kuidas suhtusid sinu intervjueeritavad sellesse, et tunned nende elu vastu huvi?

Inimesed olid väga toredad, olen tänulik, et nad jagasid minuga enda aega ja usaldasid mind nii palju, et rääkida enda isiklikust elust – see ei ole suvaline asi. Tavaliselt oli küsimuse peale, kas nad oleksid valmis rääkima, vastuseks: „Ma ei tea, kas mul on millestki rääkida!“ Aga intervjuu käigus selgus, et on, ja veel päris palju huvitavat. 

Mis sind heebrea keele juures paelub?

Mulle tõesti väga meeldib heebrea keel. Kui usuteaduskonda õppima tulin, siis olin kahevahel, kas keskenduda kreeka või heebrea keelele – aga kuna mulle on Vana Testament alati natuke rohkem meeldinud kui Uus Testament, oli selge, et valin heebrea keele. Läksin esimesse tundi ja armusin ära. Mulle muidugi üldse on meeldinud keeli õppida, vähem või rohkem olen tegelenud vene, inglise, prantsuse ja siis ka heebrea keelega. Keeleõppe mõnu on ikka selles, kuidas seda pärast kasutada saab – mis uksed see avab. Lisaks on Anu Põldsam väga põhjalik õpetaja, kes neile, kes heebrea keelest huvitatud, annab endast maksimumi.

Millega hetkel tegeled?

Tegelen hetkel Lazar Gulkowitschi isikuarhiivis oleva kolme heebreakeelse käsikirjaga. Loodetavasti saan ma nendega edasi tegeleda, vaadata, millest nad kirjutavad. Kirjelduse järgi on need hassiitlikud jutlused või traktaadid, tuleks need tõlkida ja leida neile kontekst.

Kristel Algvere