Uus käsiraamat jumalateenistuse korrast

Minu arvates ei ole õige armulauaga jumalateenistuse (missa) ja sõnajumalateenistuse korras kavandatavaid muudatusi üle võimendada ja rääkida sellest, et kasutusele tuleb «uus» jumalateenistuse kord, mis vahetab välja «vana».

Minu arvates ei ole õige armulauaga jumalateenistuse (missa) ja sõnajumalateenistuse korras kavandatavaid muudatusi üle võimendada ja rääkida sellest, et kasutusele tuleb «uus» jumalateenistuse kord, mis vahetab välja «vana». Niihästi missa kui sõnajumalateenistuse põhistruktuur on ikka seesama, mis meie kirikus praegu kasutuselolevas agendas ning kõigis teistes luterlikes jumalateenistuskordades, mis omakorda moodustavad läänekiriku liturgia eriharu.
Armulauaga jumalateenistus (missa) jaguneb neljaks põhiosaks: sissejuhatus (alguslaul, patutunnistus ja armukuulutus, Kyrie, Gloria ja päevapalve), sõnateenistus (piiblilugemised, jutlus, usutunnistus, kirikupalve), armulaualiturgia ning õnnistamine ja lähetamine. Sõnajumalateenistuse puhul jääb ära püha õhtusöömaaeg.
Nimetatud nelja põhiosa raames on üksikute liturgiliste ühikute järgnevust kohati muudetud, et jumalateenistuse sisemine loogika selgemini esile tuleks. Kyrie’d (Issand, halasta. Kristus, halasta. Issand, halasta) võib uue käsiraamatu järgi laulda pärast patutunnistust, sest sisuliselt kuuluvad omavahel kokku Kyrie ja Gloria (Au olgu Jumalale kõrges) kui hümnid ülestõusnud Kristusele, kes tuleb oma koguduse keskele sõnas ja sakramendis, täis armu, halastust ja andeksandi.
Sõnaosas loetakse eelnõu kohaselt kõigepealt Vana Testamendi lektsioon, siis epistel (lugemine apostlite kirjadest) ja evangeelium, millele eelneb päevalaul (graduaallaul). Piiblilugemistele järgnevad jutlus, usutunnistus ja kirikupalve. Usutunnistuse lugemine pärast jutlust, mis on väga paljude kirikute praktika, aitab mõista usutunnistust ja kirikupalvet koguduse vastusena Jumala kõnele, mis kõlab meie kõrvu piiblilugemistes ja jutluses.
Uue käsiraamatu armulaualiturgia on pikem ja teoloogiliselt arendatum kui praeguse agenda oma: liturgi ja koguduse dialoogile ning liturgi lauldavale kiituspalvele järgnevad koguduse lauldavad Sanctus (Püha) ja Benedictus (Õnnistatud olgu, kes tuleb Issanda nimel) ning armulaua seadmise palve, mis koosneb epikleesist (palve, et Jumal saadaks oma Püha Vaimu ja pühitseks Tema läbi armulaua leiva ja veini Kristuse ihuks ja vereks), armulaua seadmissõnadest, anamneesist (Kristuse kannatamise, surma, ülestõusmise ja taastuleku meenutamine), aklamatsioonist (koguduse palvehüüd «Issand, me kuulutame Sinu surma ja tunnistame Sinu ülestõusmist, kuni Sa tuled oma kirkuses») ning teisest epikleesist (palve, et Jumal saadaks oma Püha Vaimu ja pühitseks meie südameid ja meeli armulaua sakramendi väärikaks vastuvõtmiseks). Sellele järgneb Meie Isa palve, rahusoov, leivamurdmine, koguduse lauldav Agnus Dei (Kristus, Jumala Tall) ning armulaua jagamine.
Armulaua seadmise palve ülesehituse eeskujuks on kirikuisade ajastul kujunenud vanakiriklikud armulauapalved, mida  Martin Luther omal ajal redutseeris, püüdes vältida võimalikke vihjeid missaohvrile (hiliskeskaegne arusaam Kristuse ohvri veretust kordumisest missal), aga  mida tänapäeval paljudes luterlikes kirikutes taas kasutatakse niisuguses sõnastuses, mis ei lähe vastuollu luterlike arusaamadega jumalateenistusest ja pühast õhtusöömaajast.
/…/
Jumalateenistuse lõpuosas on õnnistamisega liidetud lähetamine – kogudus, kes on Jumala suurtest andidest osa saanud, läkitatakse Tema õnnistusega maailma ja argipäeva.
Minu meelest on kaks kõige suuremat muutust, mis eeldavad koguduselt ümberõppimist või       -harjumist, korjanduse läbiviimine armulaua ettevalmistuslaulu ajal ning rahusoov armulaualiturgias (koguduseliikmed soovivad üksteisele kättpidi Kristuse rahu). Paljudes kogudustes on korjandus ja rahusoov enesestmõistetavad juba praegu. Tahan aga rõhutada, et korjandus ja rahusoov ei ole uues käsiraamatus kohustuslikud, vaid üksnes võimalused.

Marko Tiitus,
liturgika õppejõud

Eesti Kirik nr 2, 10. jaanuar 2007, «Laulumäng taevasele Isale» .
Vaata ka Eesti Kirik nr 49, 29. november 2006, «Liturgiauuendustest meie kirikus».