Uus põhikiri tuleb – teist teed ei ole

Lähikuudel võetakse Kirikukogus vastu EELK uus põhikiri. Praost Veiko Vihuri, kellega Eesti Kirik sel teemal vestles, kinnitab, et põhikiri võetakse vastu igal juhul, ent mis kujul, see pole veel kindel.
Olete koos Märjamaa koguduse õpetaja Illimar Toometiga uue põhikirja eelnõu välja töötades teinud väga suure töö. Kas oma koguduse töö kannatama ei kippunud?
Olen nelja koguduse õpetaja, täidan praosti ülesandeid ja osalen mitmes kiriku komisjonis. Ülesandeid on tõesti palju ja põhikirja eelnõu väljatöötamine on vaid üks osa sellest. Aga omajagu aega on tõesti kulunud. Sai komisjoniga peetud üsna palju koosolekuid ja koduski asjaga tegeletud. Töö oli mahukas, ent tegelikult on see alles algus. Põhikiri on alusdokument, mille põhjal tuleb üle vaadata kogu EELK seadusandlus, seadused ja määrused – kõik, mille alusel kirik töötab. Ja see on palju suurem töö kui põhikirja enda eelnõu kirjutamine.
Kas kirik ei oleks siis pidanud eraldama rohkem ressursse, esmalt aega ja inimesi?
Algselt oligi plaanis, et põhikirja koostajad vabastatakse muudest tööülesannetest, aga lõpuks leiti, et asendajaid pole ja seetõttu tuli aega muu töö kõrvalt leida. Samas ei ole põhikiri kuidagi rabistades tehtud.
Iga punkt on hoolikalt läbi kaalutud, põhikirja võiks kas või täna ilma igasuguste parandusteta vastu võtta, ja see hakkaks tööle. Küsimus on selles, et nii Õpetajate Konverents (ÕK) kui ka Kirikukogu on eelnõuga tutvunud ja igaüks tahaks sinna oma seisukohti sisse panna. On ju erinevaid arusaamu ja kontseptsioone, kuidas kirik peaks olema üles ehitatud, kes midagi juhib jne. On loomulik, et tahetakse vaidlustada seda, mis komisjon ette on näinud.
Tekst on põhjustanud päris palju kriitikat.
Kui eelnõu välja tuli, siis kriitikat eriti ei olnudki. Kriitika tuli hiljem ja teatud isikutelt teatud kontseptuaalsete lahenduste pärast. See on paratamatu nii olulise dokumendi puhul. Põhikiri paneb aluse kogu kirikus toimuvale tegevusele ja niipalju kui on inimesi, on erinevaid arvamusi.
ÕK-l nimetati teie projekti ühes sõnavõtus radikaalseks ja äärmuslikukski. Kas saaks kuidagi väita, et selle põhikirja vastuvõtmisega muudetaks meie kirik põhjalikult ümber?
See on täiesti ekslik arvamus. Samas sõnavõtus väideti, et põhikiri andvat kogu võimutäiuse peapiiskopile. Tundub, et paljud kriitikud ei ole eelnõud üldse lugenudki. Võrreldes kehtiva põhikirjaga väga põhimõttelisi muudatusi tegelikult ei ole.
Vaimulikke on vast kõige enam erutanud asjaolu, et senini sisuliselt õpetusameti ülesandeid kandnud ÕK on eelnõus suisa mainimata ja tema asemele tuleb piiskoplik nõukogu (PN).
Ei tule asemele. Teema, millised tingimused peaksid olema täidetud, et ÕK põhikirja sisse võtta, tuleb veel arutlusele. Seni on argumendiks, et puudub kvooruminõue, ÕK võib otsustada õpetusküsimusi ka siis, kui kohal on 15 inimest. Samuti peab olema määratletud koosseis, kellest kvoorum arvestatakse. Kui need täidetakse, siis ma ei näe, miks ÕK ei peaks olema põhikirjaline organ.
Ometi on ÕK roll paljudes küsimustes üle kandunud PNile, mille tähtsus senisega võrreldes on tunduvalt tõusnud ja mis võib otsustada ka õpetuslikke ja liturgilisi küsimusi.
Nagu praeguses põhikirjas, on ka uue eelnõus kõrgeimaks organiks Kirikukogu, mis otsustab õpetuslikke ja liturgiasse puutuvaid küsimusi. Aga kui siiani oli vajalik ÕK aktsept, siis hetkel on see roll tõesti üle läinud piiskoplikule nõukogule. Oluliselt rohkem võimu pole PN-le antud. Tõsi, kaob kahekojaline kirikukohus ja piiskoplik nõukogu hakkab lahendama vaidlusi moraali- ja õpetusküsimustes.
Eelnõus on kirjas, et Kirikukogu võimkonda kuulub «piiskopliku nõukogu ettepanekul kõrgeima astmena õpetuslike ja liturgiliste küsimuste otsustamine». Kuidas pannakse paika, mis küsimus peab jõudma kõrgeima astme ette?
Põhikiri ütleb konkreetselt ära, mida Kirikukogu arutab. Kui on tegemist õpetuse aluste muutmisega, siis on tegu põhikirja muutmisega ja see on Kirikukogu pädevuses. Loomulikult eeldab see kas Õpetajate Konverentsi või piiskopliku põukogu heakskiitu, oleneb, mis kujul see lõplikku põhikirjateksti sisse läheb.
Kas siis näiteks liturgiat võib muuta Kirikukogu või piiskoplik põukogu?
Liturgiliste muudatuste puhul tuleb eristada erinevaid tasandeid. Jumalateenistuste käsiraamatu vastuvõttu peaks minu arvates arutama Kirikukogu. Samas armulaua jagamise juhendi või perejumalateenistuse korra täpsustamiseks pole vaja koormata Kirikukogu, mis on siiski kõrgeim aste õpetuslike ja liturgiliste küsimuste lahendamisel. Iga konkreetse asja puhul tuleb vaadata, mis on kellegi otsustada. See on rohkem äratundmise küsimus.
Kui tõenäoliseks pead, et uus põhikiri vastu võetakse?
Põhikiri võetakse vastu igal juhul. Küsimus on, mis kujul. Palju parandusettepanekuid 10. veebruariks laekub (intervjuu toimus 9.02.), palju neist arvesse võetakse ja kuidas neid Kirikukogus sisse hääletatakse. Aga põhikiri võetakse vastu, teist teed ei ole.
Urmas Paju

SAMAL TEEMAL: Küsimusi rohkem kui selget arusaama, EK 21.01.2004; Kirikukogu katkestas põhikirja lugemise, EK 3.12.2003; Üks vaatenurk EELK uuele põhikirjale, EK 5.11.2003; Praostkondades jätkub arutelu uue põhikirja üle, EK 22.10.2003; Eesti Vabariik registreerib Jeesuse Kristuse olemasolu, 22.10.2003; Põhikirja eelnõu koostades lähtuti praktilistest vajadustest, EK 15.10.2003; Pindis arutati EELK põhikirja uut versiooni, EK 15.10.2003; Uus põhikiri kogudusesõbralikumaks, EK 28.01.2004; Uue põhikirja eelnõu aspekte, EK 11.02.2004; Kiriku põhikiri on meie kõigi asi, EK 11.02.2004.