Vabadus ja vastutus

Eelmise kirjutise lõpetasime mõttega, kui keeruline on kodanikel ehtsat iseseisvust säilitada olukorras, kus nad on üha suuremal määral sõltuvad riigi kui ka Brüsseli abist ja reegleist. Iseseisev kodanik olla on järjest raskem ning ka kulukam. Üha suurem osa iseseisva ettevõtja energiast ja ajast kulub lugematute reeglite, ettekirjutuste ja kontrollide nõuete täitmiseks ning aruannete esitamiseks. Juba Churchill hoiatas üle 70 aasta tagasi, et kui ühiskonda ruulib 10 000 reeglit, siis kaob kodanikel igasugune respekt seaduslikkuse vastu.
Samas ei tõuse elatustase kindlas joones ega suurene ka turvalisus. Muide, seda pole kunagi väitnud ükski endast lugupidav majandusteooria. Kuid täna on tegemist hoopiski langusega, kadumas on usk illusioonidesse, mis tõotasid helget ja turvalist tulevikku. Seisame silmitsi mugavusdemokraatia kriisiga. Pettumus toidab äärmuslust, vimma, aga ka soodumust asetada lootus lihtsakoelistele otselahendustele, mille ettemaksuna nõutakse kodanike isikliku vabaduse ja vastutuse „liisimist“ uutele, tugevaina näivaile liidreile. Vabadus devalveerub, sellele eelistatakse nagu ikka kriisiaegadel stabiilsust ja turvalisust.
Kus me siis oleme? Maapealse kollektiivse heaoluparadiisi unelm on osutunud sama petlikuks nagu kõik eelnevad utoopiad. Kuid just kriisides avaneb inimesele uus võimalus aduda temale kingitud lühikest maapealset elu uudselt – kogu selle paljutahulisuses ja eksistentsiaalses sügavuses. Seejuures tajuda iseennast mitte üksnes vabana, vaid kaasvastutavana, seda ka praeguse kriisi tekke eest. Vastutuse kandmise protsessis küpseb iseseisva kodaniku kolmas kvaliteet – tema väärikus.
Vastutuse suurte kriiside eest määratles Sergei Kovaljov, vene füüsik ja kodanikuväärikuse eestseisja aastal 2000 Tallinnas toimunud kommunismi kuritegude konverentsil nõnda: Meie vastutus? Kui sakslased, tavakodanikud, kes ei osalenud mingites kuritegudes, said pärast Hitleri lüüasaamist kuulda nende jumaldatud juhi massimõrvadest, haarasid nad peast kinni ning ütlesid: „Mida me oleme teinud?“ Kui aga vene rahvas sai lõpuks teada Stalini hirmutegudest, reageerisid isegi ärksamad etteheitega: „Mida nad meile on teinud …“ Vahe on dramaatiline: saksa rahvas tuli kaasvastutuse tunnetamise kirbest puhastustulest välja uues kvaliteedis, mida kinnistas kuulus loosung „Ei iial enam!“. Vene rahva peitupugemine omaenda moraalse vastutuse eest päädis agressiooniga Ukraina vastu. Ja Kovaljov lisas 23 aasta eest: „Süütunde puudumine Balti rahvaste ees takistab mitte üksnes Venemaa lepitust nendega, vaid osutub ka ületamatuks takistuseks Venemaa demokraatliku arengu teel.“
Niisiis – vastutust kannab iga kodanik. Kannab ka siis, kui tema valitsus ei ole vabalt valitud. Seda suudab kanda vaid inimene, kel eesti rahva psüühika ühe parima tundja Oskar Looritsa sõnul on olemas vaimne selgroog, terviklik maailmavaade ja kindel karakter. Loorits kirjutas juba 1930ndail aastail, et „elava isiku vaimse selgroo ning iseloomu kasvatamine on meie tuleviku kindlustamiseks võrratult tähtsam tegur kui kõik põhiseaduse ja riigikorra paranduskatsed kokku“. Sest „kui inimesed kasvavad vaimselt selgrootuiks, siis algab nende vaimne ja moraalne langus, millele varem või hiljem järgneb ühiskonna lagunemine“. Selline kriteerium kehtib ajatult. Selle puudumist näeme tänaselgi päeval, kui väliselt säravate juhtide karakteris ilmnevad ootamatud mõrad ning nende maailmavaates ähmased laigud. Sest vastutus pole üksnes reeglite ja normide korrektne järgimine. Tõeline vastutus on eeskätt moraalne, mis tugineb igipõlistele väärtustele.
Seega – kodanikud jagavad alati vastutust nende endi poolt vabalt valitud liidritega. Vabas, orgaaniliselt lõimunud ühiskonnas ei saa kodanik loovutada valituile enam kui poole oma vastutusest. Seega jaguneb vastutus võrdselt valitsejate ning valijate vahel. „Nad petsid mind!“, kurdetakse üha häälekamalt pärast iga valimist. Seda on piinlik kui ka masendav kuulda vabade valijate suust. Erinevalt kompartei diktatuuri ajast on praegu ju võimalus valida, mitte lihtsalt hääletada. Vanasõna ütleb: iga potike leiab endale sobiva kaanekese. Kui kodanikud ei viitsi sisulisi valikuid teha, siis peegeldab valitud seltskond paratamatult nende keskmist taset. Valitakse mitte vastutavate kodanikena, vaid pigem iludusvõistluste vaatajaskonnana.
Ometi, võimalus valida südametunnistuse järgi oli ka tookord, diktatuuri paine all. Mäletan oma ema Marje Sinki, kellele Stalini ajal toodi haiguse tõttu valimiskast koju. Selle asemel et sedel rutiinselt kasti lasta, kuulutas ta, et valimised on salajased, läks bülletääniga teise tuppa, sulges ukse ning minu silme all kriipsutas kandidaatide nimed maha. Seda vaatamata hoiatavatele kuulujuttudele, nagu oleks iga sedel salaja märgistatud ning KGB selgitavat „vastalised“ kiiresti välja. See osutus minu elu esimeseks poliitiliseks õppetunniks. Jõudes nõutavasse ikka, hääletasin ma kõik järgnevad aastakümned eranditult punakandidaatide vastu. See tähendab – valisin teadlikult „vastalisuse“. Mikroskoopiline samm valitseva korra vastu – suur samm sisemise aususe ja põhimõttelisuse kujundamisel.
Näitekirjanik Edward Albee sõnul on demokraatias võimalik kõik, mida me himustame, ometi lõpetame ikka positsioonil, mida ise pälvime.

Järjeartikkel ilmub järgmises numbris

 

 

 

 

 

Tunne Kealm