Vabadus kuulsusest

Kui ma olin väike poiss, siis oli mul kinnisidee, et pean jätma oma jälje ajalukku. Mind ja minu tegusid peavad inimesed kogu maailmas meenutama ja nendest kirjutatakse raamatuid. Ma tundsin, et ilma oma jäljeta ajaloos on minu elu mõttetu. Tundmatuks jäädes vajub mälestus minust ajaloo kulgu, koos teiste miljonite inimestega. Mind ajas tagant vajadus kuulsuse järele.

Küllap mõtlevad paljud inimesed, eriti noored, nii nagu mina mõtlesin. Millega eristuda tuhandetest ja miljonitest omasugustest? Kuidas anda oma eriline panus? Kuidas vältida seda, et minu elu ei läheks raisku? Selline vajadus ennast tõestada sunnib meid tegutsema. 

Mitte alati ei pruugi see vajadus halb olla. Võib-olla on nii mõnigi ettevõte ja projekt õnnestunud sellise sihikindluse tõttu. 

Samas usun, et üldiselt on kuulsusejanu siiski negatiivne nähtus. See piinab inimesi, võtab elult rõõmu, juhib tähelepanu kõrvale väikestelt igapäevastelt asjadelt ja paneb meid unustama tõeliselt olulist.

Kuulsaks võib saada ka mitut moodi. 10. septembril 2001 ei teadnud pea keegi maailmas, kes on Osama bin Laden. Järgmise päeva sündmuste tõttu New Yorgis sai ta kogu maailmas tuntuks. 21. juulil 2011 oli Anders Breivik tavaline tundmatu Norra kodanik. Järgmisel päeval pani ta toime veretöö, mis kirjutas tema nime ajalukku. 

Üldiselt peame neid kahte kurjategijateks, kelle hingel on paljude inimeste surm. Ei saa aga välistada, et nii mõnegi inimese jaoks on need kaks meest eeskujud, kes uskusid oma ideesse ja olid valmis sellega lõpuni välja minema. Võib mõelda nii, nagu mõtles vene kirjaniku Fjodor Dostojevski raamatu „Kuritöö ja karistus“ peategelane Raskolnikov, kes kaalutles, kas tal on julgust inimkonna üldise hüvangu ja oma vapruse prooviks tappa üks kasutu võlausaldaja. Sellised teod teevad igal juhul (kuri)kuulsaks ja nende toimepanijaid mäletatakse veel pikka aega pärast nende tegusid. Samas jääb küsimus, kas selline kuulsus teeb õnnelikuks.

Kuulsusejanuga on veel ka see probleem, et see on küllaltki ebakindel. Eriti peaks mõtlema selle peale praegusel ajal, kui kogu meie heaolu, suund järjest paremasse tulevikku on häiritud. Miski ei välista, et nädala pärast sureme koroonaviiruse tõttu. Aga võib-olla astume homme uksest välja ja jääme auto alla, sureme tavaliste inimestena. Mis saab siis meie unistustest ja igatsusest kuulsuse järele?

Minu kogemuse põhjal on üks väljapääs kuulsusvajadusest. Sain seda tunda siis, kui minust sai kristlane, mind ristiti ja liideti Jeesuse Kristusega. Jumal vabastab meid vajadusest ennast tõestada ja kirjutada oma nimi inimkonna ajalukku. Issanda ees on võrdselt väärtuslikud kuningas ja lihtne talumees. Tema ei vaata meie inimliku kuulsuse peale. Jumala riigis loevad hoopis muud asjad. 

Issand ootab, et me oleksime ustavad nendes rollides ja ülesannetes, mis tema meile siin andnud on. Ta ootab, et oleksime isaks või emaks oma lastele, lapseks oma vanematele, õeks või vennaks oma õdedele-vendadele, alluvaks oma ülemustele, sõpradeks oma sõpradele jne. 

Eelkõige ootab ta muidugi seda, et oleksime lasteks oma taevasele Isale. Ja kui meile ka langeb osaks kuulsust, siis pigem väldime seda. Meil ei ole raske seda ära anda, sest meil on meeles Õnnistegija sõnad: „Nõnda paistku teiegi valgus inimestele, et nad teie häid tegusid nähes ülistaksid teie Isa, kes on taevas“ (Mt 5:16).

Ilmselt enamikust meist ei saa uus Julius Caesar või Napoleon, aga taevariiki minnes tulevad inglid meile ikka vastu ja kannavad meid Issanda riiki. Seal mõistame lõplikult, kui tühine võib olla maine kuulsus. Mõistame, et meie elu peab nii siin kui ka seal tooma au ainult Jumalale, mitte meie endi isekusele.

 

 

 

 

Robert Bunder,

teoloogiaüliõpilane