Vabadus uskuda või mitte uskuda

Eelmise nädala neljapäeval ja reedel arutles rahvusraamatukogus rahvusvaheline seltskond usuvabaduse tagamise võimalikkusest religioossete ühenduste ja riigi vaheliste suhete kaudu. Konverentsil kuulati üle kümne ettekande, esinejad olid mitmest riigist. Toon ettekannetest näitena kaks täiesti erinevat suhtumist usuvabadusse kahes riigis.
Jean-Christophe Peaucelle Prantsuse välisministeeriumist tuletas ettekande algul meelde, et tegu on vana katoliikliku maaga. Laïcité mõistet selgitades tegi ta väikese tagasivaate riigi ajalukku. Mõiste ise tähendab riigi ja kiriku lahusust ja sõltumatust, st valitsus ei sekku kiriku asjadesse ja vastupidi. 1905. aastal vastu võetud seadust, mis eraldas riigi ja kiriku, on käsitletud ka kui rahulepingut, ideoloogilise sõja lõppemist. Religioosselt neutraalse riigi usuvabaduse põhimõte tugineb võrdsusele, vabadusele ja vendlusele.
Jahmatav oli kuulda jurist Shane H. Brady ettekannet Jehoova tunnistajate tagakiusamisest Venemaal. Kõneleja näitas saalile turvakaamerate salvestisi sellest, kuidas jõu­struktuuride mehed mustades maskides palvesaale ründavad, läbiotsimisi korraldavad. Kui ei oleks näinud, ei usukski, et kõik see toimub 21. sajandil tsiviliseeritud riigis.
Venemaal on usuvabadus löögi all. 20. aprillist 2017 on Jehoova tunnistajate liikumine keelustatud, neilt eraomandisse kuuluvad palvesaalid ära võetud. Jehoova tunnistajad on kantud riiklikku terroristide ja ekstremistide nimekirja, jumalateenistustel käimist käsitletakse ekstremismina. Löögi all on 175 000 inimest.
Vestlusringis arutleti teemal, kas riik peaks sekkuma usukogukondade ellu. EKNi presidendi Andres Põderi sõnul on selles protsessis olulised kaks mõistet: neutraalsus ja kaasamine. Heili Sepa (õiguskantsleri asetäitja-nõunik) sõnul tuleb lähtuda sellest, mida põhiseadus ette näeb. Õigusteadlane Merilin Kiviorg (Tartu ülikool) rõhutas, et esikohal peab olema inimeste väärikus ja võrdsus, südametunnistus-, usu- ja veendumusvabadus.
Eesti islami kogukonda esindav Kristi Ockba kinnitas, et side riigi ja usukogukondade vahel peab olema, sest mida rohkem üksteisest teame, seda paremini saame koos tegutseda – see ongi julgeolek. Euroopa Kirikute Konverentsi esindaja Doris Peschke sõnul on meil üksteisest kahjuks valed kuvandid. Teadlikkuse tõstmisel vähendame hirmu teiste religioonide suhtes ja ekstremismi ei saa alati seostada kindla religiooniga.
Euroopa Parlamendi liige Tunne Kelam rõhutas usulise hariduse vajadust ühiskonna tervenemisel. Haridus on põhivõti ja siin ei saa riik olla neutraalne. Harimist vajavad koolilapsed, aga ka riigiametnikud, kes kõigisse usuorganisatsioonidesse peavad suhtuma võrdselt. Et riigis ei kohtaks suhtumist usklikesse kui puudega inimestesse. Kõik moodsad ühiskonnad on pankrotis, sest pole Jumalat, pole vertikaalset suhet. Religioonil on aga tervendav roll, mis annab inimese elule mõtte. Elu mõte ei ole rikkuses.
Kõnelejad pidasid oluliseks dialoogi, uskkondade endi vahel ning riigi ja usuorganisatsioonide vahel. Tsiviliseeritud dialoogi on seda kergem pidada, mida rohkem teadmisi omada ja eelarvamustest vabaneda. Eesti kontekstis on taoline dialoog täiesti toimiv, kui arvestada Eesti Kirikute Nõukogu tööd, riigi ja EKNi vahel juba 15 aastat kehtivat ühishuvide protokolli ning ümarlaua­arutelusid, mida on vedanud siseministeeriumi usuasjade osakond.

 

 

 

 

Sirje Semm,
peatoimetaja