Taliharjapäeval ja üks päev enne ja
pärast seda säras Põltsamaal eriline küünal – Kirikumuusika Liidu lastekoor
Väike Küünal. Pühapäevasel jumalateenistusel Põltsamaa kirikus soojendas ja
valgustas ta kõigi kuulajate meeli.

Lapsi õpetasid
koorijuhid Maiu Linnamägi, Aivi Otsnik, Anne Jalakas, Kaie Tanner, Maarian
Lend, Taimi Välba, Anna Humal ja Sirje Kaasik.

1997. aastal Läänemaal Mihklis Jan-Jürgen
Wasmuthi juhitud laululaagri 9–16aastastest laululastest sai koor. Kokku tuldi
Tallinna Jaani, Kaarli, Viljandi Jaani, Märjamaa, Põlva ja Urvaste kogudusest.

Aivi Otsniku, Kaie Tanneri, Sirje Kaasiku,
Maiu Linnamägi, Ülle Noormägi ja paljude teiste käte varjus on koor püsinud ja
arenenud üheksa aastat. Koos käiakse kaks korda aastas – talvises ja suvises
laululaagris, et õppida laule, anda kontserte ja teenida jumalateenistustel.
Väike Küünal on lindistanud CD «Kevadviisid» ja saavutanud 2001. aastal
lastekooride konkursil Türil B-grupis I kategooria.

Põltsamaale laagrisse

Seekordses laagris 13.–15. jaanuarini oli
lapsi Tallinna Kaarli, Haapsalu, Märjamaa, Jõelähtme, Kuusalu, Tartu Pauluse
kogudusest ja Viljandi praostkonnast. Raamiks laagrielule olid nagu ikka
hommiku- ja õhtupalvused, mida neil päevil viis läbi Aivi Otsnik talle omase
südamlikkusega.

Põhitegevuseks oli aga muidugi laulmine:
võimas sumin, mõmin, põrin ja veel paljud muud iseäralikud hääled (loe: häälte
lahtilaulmine) Sirje Kaasiku juhtimisel täitsid hommikuti Põltsamaa pastoraadi
ruumid. Kohal viibinud 38 last laulsid kolmepäevase laululaagri jooksul
ühtekokku 12 tundi. Kõige enam köitis ja lemmiklauluks kujunes Piret Ripsi
«Savi».

Rahulolu päevadest

Väsimust oli tunda ja märgata, tõsi küll,
õhtuti, kuid mõistvad õpetajad tunnetasid piire ja võimaldasid pidevalt
puhkepause või virgutavaid vahepalu. Üks 8aastane tüdruk, kes oli esimest korda
elus laululaagris, teatas: «Need õpetajad lähevad siin laulmisega liiale!», aga
laulis ise edasi.

«Haapsalu tüdrukud söötsid partidele
kaheksa saia ära!» teatasid Karl ja Arno. «Mulle meeldib laulda neid laule ja
käia selles laagris! See annab hingerahu,» ütlesid laululapsed Haapsalust.
Martina Tartust ütles: «Selles laululaagris on kõik tore, aga kõige toredam on
ikkagi maja, noh koht!» Võimalust joosta, eriti just treppidest, kasutasid
lapsed tõesti mõnuga ära!

Getter ja Reelika Märjamaalt seadsid
lauldes soenguid: «Meile meeldivad juhendajad! Ja et saab kodunt ära olla,
vabalt. Ja et uusi sõpru oleme leidnud!» Suurte tüdrukute toas käis hilisõhtuni
jutuvada, sest nii palju oli rääkida… Liis ja Liisa Viljandist ning Tuulika Tallinnast
paistsid silma tähelepanelikkusega: «Väiksemad magavad meie toas. Oleme hästi
tasa!»

Vastastikku rõõmu

Laagrielu kulminatsiooniks oli õpetajate
üllatusesinemine laupäeva õhtul vabal laval. Lapsed kasutasid kogu oma
häälejõudu ja võtsid appi ka käed-jalad, et õpetajatele oma vaimustust
väljendada. Juhendajad omakorda tundsid suurt rõõmu uutest lauljatest, kes
selles laagris vastu sai võetud.

«Nad on nii tublid!» kiitis peadirigent
Kaie Tanner mitmel korral. Kakskümmend viis uut lauljat erinevatest kogudustest
üle Eesti täitsid suureks sirgunud lauljate kohad. Et koori koosseis sai tugev,
võeti õpetajate nõupidamisel lisaks suvisele laululaagrile Kuusalus plaani ka
jõululauliku laulude õppimine ja lindistamine järgmisel aastal.

«Kas Väike Küünal särab nii kaua, et minagi
oma lapse sinna saata võin?» küsib mõnigi lapsevanem. Küünal põleb nii kaua,
kuni ta otsa saab. Ka Väikesele Küünlale on Loojalt määratud aeg. Juhendajad
hoiavad ainult leeki. Midagi rohkemat pole võimalik ega vajalikki teha.

Anna Humal