Vaikivad vaimulikud

Möödunud laupäevases Eesti Päevalehes mõtiskleb Eerik-Niiles Kross advokaatide tulevasest võimalikust eetikakriisist.
Ta nimelt kardab, et Eestis võidakse nõuda advokaatidelt nende klientide saladuse väljarääkimist. Ta kirjutab: «Hiljuti võeti Euroopa Liidus vastu rahapesu-vastane direktiiv, millega nähakse ette võimalus advokaatide vaikimiskohustuse rikkumiseks, kui ta saab kliendilt teavet, mis võib viidata rahapesule. Euroopa Liidu advokatuurid peavad looma süsteemi, kus advokaat edastab teatavatel juhtudel täitevvõimule teavet kliendi kohta viimase tahte vastaselt.»
Samas teeb ta järelduse, et seda nõuet täites peab advokaat rikkuma mitut oma tegevuses senikehtinud eetikanormi: ta ei ole enam täitevvõimust sõltumatu ning ta ei hoia konfidentsiaalsust.
Kuid see ei ole ainult juristide-advokaatide tegevust puudutav küsimus. Artikli autor võrdleb advokaati arstiga, sest ühe juurde minnakse südame, teise juurde südametunnistuse hädadega. Mõlemal puhul eeldatakse vastuvõtja poolt saladuse hoidmist, sest vastasel juhul ei saa abiandja oma tegelikku rolli täielikult ja usalduslikult täita. Usalduslikkuse nõue kehtib täiel määral ka vaimuliku kutse-eetika juures. Nõuab ju õpetaja ametivanne pihisaladuse täielikku pidamist.
Kui terrorihirmus ja kuritegevuse-vastase võitluse eesmärgil karmistatakse Euroopa Liidu vastavaid norme, siis võidakse neid kasutada hoopis teistel põhjustel. See meenutab omaaegset olukorda Saksamaal, kus vaimulikelt nõuti pihisaladuse avaldamist samuti julgeoleku eesmärgil. See põhjustas Tunnistuskiriku tekkimist ja oma ülesannetes ustavaks jäänud preestrite tagakiusamist, nende saatmist koonduslaagritesse või otsest hukkamist. Tahaks väga loota, et ükskõik millisel kujul selline kurb ajajärk ei kordu.
Seni kehtiva seadusandluse kohaselt on nii advokaatidel kui vaimulikel õigus tunnistusest keelduda, mis sisuliselt tähendab kuritegude kohta saadava teave enda teada jätmist. Küllap on just pihisaladuse hoidmise nõue säilitanud vaimulike suhtes usaldust.
Mitme kutseala esindajad võivad oma ringkonnas kehtestada kas soovituslikult või siduvalt teatud piiranguid käitumises või ametisaladuse hoidmises. Seda vaid seaduste piires. See võimaldab omada vähemal või suuremal määral kaitstuse tunnet. Vaimulikule usaldatud ka kõige intiimsemad südameasjad ei tohi kanduda edasi. Olgu tegemist kui tõsise eksimuse või seaduserikkumisega. Igal inimesel peab olema võimalus oma südamelt ära puistata sinna kogunenud saast, mis häirib ja segab hingerahu. Andeksandmise eelduseks on teadagi kahetsus ja meeleparandus.
Kui on tegemist ränga kuriteoga, saab pihiisa soovitada, et asjaosaline ise oma süü üles tunnistab ja vastavalt seadusele karistust kannab. Mingil juhul ei saa ta seda ise süüaluse eest teha. Nii rikuks ta ametivannet ega suudaks oma hingehoidlikku ülesannet täita.
Minu teada ei ole vähemalt meie põlvkonna luterliku kiriku vaimulike seas pihisaladuse hoidmise kohustust rikutud. See on hea märk sellest, et siiski on igal patusel ja eksinul võimalik mitte ainult Jumala ees oma süüd kahetseda, vaid ka preesterlikele kõrvadele üles tunnistada, andeks paluda ja seeläbi kergendust saada. Olgu Jumal meile armuline.
Einar Soone, piiskop