Vaimulik iga 91 annetajaliikme kohta

Viru praostkonna sinod Iisakus algas armulauaga jumalateenistusega kirikus, kus teenisid praostkonna vaimulikud, jutlustas piiskop Tiit Salumäe.

Jumalateenistus oli kantud Kristuse ülestõusmise mõtetest. Kirik oli kasutusel teist korda pärast külma aega, mil jumalateenistused toimusid kogudusemaja soojuses.
Koosolekul kihelkonnamuuseumis sai hakatuseks sõna Alutaguse vallavolikogu esimees Raivo Raap. Ta rääkis Mandri-Eesti suurima valla (1465 km2) väljakutsest hoolitseda selle suure ala eest, kus inimesi elab vähe (4811). Praost Tauno Toompuu, Rakvere Kolmainu koguduse õpetaja, kinnitas kiriku ja valla koostöö eeskujulikku seisu Alutagusel.

Vaimulik tuleb toime
Vestlustest koosolekul tundus nõnda, et kõige enam liigutab inimeste südameid vaimulike töö, tegelikult vaimulike olemasolu. Tauno Toompuu näitas langevate statistikanäitajate taustal rõõmustavana praostkonna vaimulike hulka. Nimelt on praostkonna 19 koguduses 15 vaimulikku, see tähendab, et on vaimulik iga 91 annetajaliikme kohta, mistõttu vaimulikud peaksid jõudma tegelda koguduseliikmetega küll.
Kust aga tulevad vaimulike palgad, on keerulisem teema. Pastorite brutopalgad kõiguvad Viru praostkonnas 90 ja 1500 euro vahel. Võib oletada, et mitme vaimuliku põhiaeg kulub tööle kirikust eemal. Legendina räägiti torulukksepast, kes vahel jutlusi peab (tegelikult on praostkonnas vaimulikust pottsepp). Mis on parem, kas hea palgaga vaimulik, kes pühendub kogudusele ja on alati kättesaadav, või vaimulik, kes raha teenib mujal ja kirikus töötab hobikorras?
Rahvale küll tundus, et hoopis hobikorras töötav pühendunud vaimulik, kellel on oskusi piisavalt, et töötada ka väljaspool kirikut ja kes töötabki nii kirikus kui väljaspool, on vägagi võimalik. Selliseid vaimulikke on. Näidates vaimulikkonda kui meie tugevust, tuli sinodil jutuks, et ka aastatel 2018–2019 on ordineeritud praostkonda kaks diakonit: Valdek Hang ja Juhan Rumm. Neist esimene on olnud Rakvere koguduse diakon, kuid ees ootab iseseisev kogudusetöö põhjaranniku kogudustes. Juhan Rummi elu tõestab, kuidas vaatamata vanusele (77) jõuab noor diakon töötada kirikus pühendumusega, mistõttu – vihjeks kõigile – vanus ei ole takistus.
Kogudustest tõsteti esile Käsmut oma stabiilselt tõusva eluga ja Narvat.

Praosti valimine
Küsides sinodisaadikutelt, mis on need kohad inimeste ja koguduste elus, kus praostkonda enim tuntakse, tuli vastuseks, et ühiselt korraldatud leerilaagrid ning laste ja noorte suvepäevad, samuti on tähtis praosti isik. Leiti, et praost on oma tööd hästi teinud ja kui vaimulikud on hoitud, siis igapäevatöö on korras.
Kogudused on erinevad, sõltuvalt võimekusest osaletakse praostkondlikel üritustel. Viimastel aastatel on olnud aastas kaks sinodit, leitakse, et see on hea, sest näeb ja kuuleb teiste koguduste inimesi. Tauno Toompuu inimesena on soe ja karismaatiline ning seega ka praostkonda koos hoidev (koos meeskonnaga muidugi).
Päevakorra olulisim punkt oligi praosti valimine. Peapiiskop Urmas Viilma oli esitanud kandidaadiks senise praosti Tauno Toompuu. Kandidaat väljus ning alustati arutlusi tema isiku üle. Hääletusel valiti Tauno Toompuu praostiks 28 poolthäälega.
Järgmisena oli kavas abipraosti ja praostkonna nõukogu valimine. Praost Toompuu ütles, et vaimuvaese ja ideedeta inimesena teeb ta ettepaneku valida kõik neid ameteid ja kohti seni täitnud inimesed tagasi, seega on abipraostiks Meelis-Lauri Erikson ja praostkonna nõukogu liikmeteks Urmas Karileet, Õie Alt ja Margus Punane.

Rohkem noori
Piiskop Tiit Salumäel oli külakostiks mitmeid mõtteid, mh ütles ta, et aruanded on läbi uuritud, kuid aruannetel on nurgal tempel saabumisajaga, ja see pole kahjuks tihti olnud tähtaja sees. Ka leidis ta, et ajal, mil president töötas Narvas ja kogu riigi tähelepanu oli Virumaal, oli kirikul hea lasta end kanda sellest soodsalt puhuvast tuulest: kui areneb ühiskond, edeneb ka kirik.
Piiskop rõhutas ka, et tegelikult on kirik praegu väga heas olukorras, temaga arvestatakse ühiskonnas ning kirik suudab renoveerida pühakodasid ja ehitada uusi. Piiskop Salumäe vahendas ka peapiiskopi mõtet, et koguduste juhtorganitesse oleks vaja rohkem noori. Ta tõi näite Haapsalust, kus 30 nõukogu liikmest valimistel vahetatakse 10 alati välja.

Ettekannetega rikastatud
Õpetaja Avo Üprus tutvustas EELK diakooniatöö suundi ja saavutusi. Loodud on ammu kavandatud sihtasutus ühiskonnatöö ja teenuste arendamiseks ja osutamiseks. Diakoonia valdkonnas saab praegu osaajalist tööd üle saja inimese, töövaldkondadeks on raske ja sügava puudega lastele mõeldud teenused, kuriteoennetus kui töö vabanenute ja kinnipeetavatega, intellektihäirega inimeste abistamine ja kogukonna arendamine koostöös avaliku sektoriga. Soovitakse olla ka kogudustele asjatundlikuks abiks projektide finantseerimise ja sotsiaalse ettevõtluse alal. Ta tutvustas kogumikku „Diakoonia ilu“, mida saab osta. Ka õpetas ta nägema aruandlust ja planeerimist uuel viisil, nii et ei vaadata mitte arvu, vaid mõju.
Usuteaduse instituudi lektor Vallo Ehasalu pidas ettekande Kristuse ülestõusmisest, selle tõendustest ja Uue Testamendi autorite viisidest teemale läheneda. Ettekanne oli kuulajate meelest armas, siiski võtsid kaks vaimulikku lektori isepäinis (Mt 16:22) ja noomisid ning parandasid teda õiguses (2Tm 3:16).
Sinodist võttis osa ka Iisaku muuseumi pere, küll kandes lauale toitusid, küll kuulatades lävepakul seda, mis kõneldi. Koosolek lõppes muuseumipoolse ettekandega Alutaguse piirkonna inimeste erilisest ajaloolisest, keelelisest ja usulisest taustast, rahvakillust, keda on nimetatud poluvernikuteks. Sinod oli väga rahumeelne ja vaikne, kõik otsused ja arutluskäigud olid vaoshoitud ja kantud ühise teenimise vaimust.
Vallo Ehasalu