Vaimulikkond saab teoloogiadoktori võrra rikkamaks

Ehkki sünnilt pealinlane, peab Veiko Vihuri end kaudselt saarlaseks. «Emapoolne suguvõsa pärineb Saaremaalt ja mul on praegugi saarel palju sugulasi. Iseasi, kas pärissaarlased Tallinnas sündinud ja üles kasvanud isehakanud saarlast omaks võtavad.» Foto: Eesti Kiriku arhiiv

Täna kaitseb Tartu ülikoolis doktoritööd Saarte praost Veiko Vihuri (39).Doktoritöö «Hugo Bernhard Rahamägi, Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku teine piiskop 1934–1939» juhendajaks oli teoloogiadoktor Riho Altnurme, kaitsmisel oponeerivad dr Mikko Ketola ja dr Toomas Paul.
Huvi 1930ndate aastate Eesti kirikuelu vastu tekkis Vihuril 1999. aastal Inglismaal Durhami ülikoolis, kui oli vaja leida magistritöö teema. «Valisin selleks vaimuliku ameti küsimuse Inglise, Eesti ja Läti kiriku õpetuskõnelustel 1936. ja 1938. aastal. Allikmaterjalidega tutvudes sai selgeks, kui olulist rolli Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku lähenemisel Inglismaa kirikule etendas tollane piiskop Rahamägi.» Suur osa doktoritööst valmis 2006. aastal, kui Rahamäe sünnist möödus 120 aastat ja surmast 65 aastat.

Intrigeeriv ja põnev Rahamägi

Veiko Vihuri nimetab Rahamäge kui persooni intrigeerivaks ja põnevaks. «Temaga on seostatud kõrgkiriklikke, «katoliseerivaid» reforme nii luterliku kiriku korralduses kui ka liturgias, piiskopiameti tähtsustamist ja piiskopi võimu suurendamist, suhete loomist anglikaani kirikuga jms.»
Eriti huvitavaks peab Vihuri Rahamäe ühiskondlikku aktiivsust ja teadustööd. Lisaks piiskopiametile oli Rahamägi riigikogu II ja IV koosseisu liige, 1938–1939 riiginõukogu liige, Eesti haridusminister kahes valitsuses aastatel 1924–1925, Tartu ülikooli usuteaduskonna dekaan ja süstemaatilise usuteaduse professor, lühikest aega ka rektori asetäitja ja kirikuvalitsuse liige. Uurimus püüabki kirjeldada 1930. aastate kirikuelu ja piiskop Rahamäe osa selles. Teisalt analüüsib doktorant teoloogilist problemaatikat noil aastail.

Raamat Saaremaast

Äsja ilmus kirjastuselt Koolibri Saaremaad tutvustava suurteose teine osa, mis käsitleb põhjalikult Saaremaa ajalugu ning usu- ja kirikuelu, majandust, arhitektuuri, haridust, tervishoidu ja sotsiaalhooldust ning tutvustab saarlasi väljaspool Saaremaad.
Raamatu autorite kollektiivi kuulub ka Veiko Vihuri, kes on kirjutanud teose usku ja religiooni ning hariduselu üht perioodi käsitlevad peatükid.
Huvi Saaremaa kirikuloo vastu tekkis Karja kogudust teenival Veiko Vihuril Saaremaal elades. «Saaremaa usuelu on sajandite jooksul olnud üllatavalt mitmekesine, siin on eri aegadel olnud esindatud kõik ristiusu peamised suunad: katoliiklus, õigeusk ja protestantism. Meil on pea ühepalju nii luteri kui õigeusu kogudusi.»  
Ajalugu on väga põnev, toonitab Vihuri, kes kõrgkooliõpinguid ajaloolasena alustanud. «Hariduselu peatükiga on aga nii, et kuni 19. sajandi teise pooleni oli haridus kirikuga väga tihedalt seotud ja selles mõttes oli ka loomulik, et ma selle käsitlemise enda peale võtsin.»
Doktoritöö ja raamatu kirjutamine on väga suured tööd, mida praosti- ja koguduseõpetaja ameti kõrvalt teha on tulnud. Vihuri sõnul jäid kaks nii mahukat kirjatööd siiski eri ajajärkudesse. «Tegelikult valmis mul Saaremaa kirikuloo käsikiri esialgsel kujul juba 2002. aastal, kuid koguteose teise köite ilmumine viibis mitmesugustel põhjustel. See andis võimaluse käsikirja viimistleda kuni 2006. aastani.»
Et religioonipeatükk käsitleb usuelu muinasajast tänapäevani, tuli tutvuda väga suure hulga kirjanduse ja uurimustega. «Eriti töömahukaks kujunes igasuguste viidete ja muude andmete kontrollimine. Kuid selle ülevaatega pole Saaremaa kirikuelu uurimine kaugeltki lõppenud, tegelikult vajame uusi akadeemilisi uurimusi kõigi perioodide kohta,» märgib Vihuri.

Lea Jürgenstein