Vaimuliku elu alustest

Eklesioloogia on teadusharu, mis uurib kirikut kui kogukonda oma missiooni ja rolliga. Leian, et just see teoloogiavaldkond pakub tänapäeval kogudusele uusi ideid tööks kogukonnas, mis on viimase sajandiga palju muutunud.

Enesekesksus, teistega mitte arvestamine, inimlike ja jumalike põhimõtete segiajamine, jõuga peale surutud eluhoiakud ja uus vaimsus on hägustanud arusaamist usust ja inimese jumalasuhtest. Eriarvamuste paljusus näitab, et oleme kõrvale tõrjumas elu põhiväärtusi ja asunud nende asemele otsima midagi uut, mille keskmes on inimene oma rikutud loomusega.

Õpetuses kirikust oleme kutsutud vaatlema kogudust kui kogukonda, mille sõnum on väga väärtuslik just praegu. Kui vaimne pimedus kasvab, on iga valgusallikas seda olulisem. Vaimuvalgus lähtub ju Jeesuse Kristuse erilisest ilmutusest. See valgus sünnib osadusest valguse allikaga.

Tahaksin esile tuua osaduse mõistet, mis võiks olla koguduseelu uuendamise üks peateemasid. Kuidas võiks kogudus olla hingelt soe, armastav perekond? Olen üsna kindel, et peaksime üha rohkem selgitama oma koguduseliikmeile, mis on õieti kogudus, kes me kristlastena oleme. See taipamine võiks tuua kogudustesse uut hingamist ja elu. Tarbimise mentaliteet peaks kujunema jagamiseks.

Juha Väliaho raamat „Koguduse ehitamine” kirjeldab kogudusetöö nelja alussammast: osadus, üldine preesterlus, armuandide rakendamine ja vaimulik juhtimine. Käsitlen neid järgnevalt oma vaatenurgast.

Meie kogudused kipuvad olema liigselt preestrikesksed. Üks põhjus võib olla see, et preester ongi ainus koguduselt palka saav inimene ja tunneb, et peab seega ka põhilise töö ise ära tegema. Ta võib öelda, et teda on õpetatud Piiblit lugema ja sellepärast ei saa ta lubada koguduse lihtliikmel jumalateenistuse käigus Piibli tekste lugeda.

Kui aga mõelda preestrile kui koguduse juhile, siis võib see ka tähendada, et preester koolitab koguduseliikmed välja nii, et töö tehakse kõik ära ning tema viibib lihtsalt kohal ja vajadusel nõustab.

Mida meil luterlastena oleks vaja tõsiselt muuta, on osaduse kasvatamine koguduseliikmete vahel. See ei teki iseenesest, vaid vaja on jumalateenistuse kõrvale piibli- ja palveringe, kus inimesed saavad omavahel rohkem tuttavaks ja jagavad usukogemusi.

Suuremat osadust on vaja ka uute konfirmeeritud liikmete usulise kasvamise jaoks. Nad vajavad hädasti esimestel aastatel enda kõrvale usuvendi ja -õdesid, kellega koos hakata tegema esimesi samme usus kasvamise teel.

Osadus kasvab jumalateenistusel sõna ja sakramendi läbi. Palve- või piibliringis on võimalik küsida vanemate usklike käest nende kogemusi. Ühine palve ja kui võimalik, siis häälega palvetamine lisab märgatavalt seesmist kindlust.

Üldist preesterlust pidas Martin Luther kristlasele elutähtsaks, kuna me kõik, paavst, piiskopid ja preestrid, oleme ka tavalised kristlased, keda kogudus on neisse ameteisse valinud.

Koguduseliikmete laialdane kaasamine jumalateenistuslikku ellu ja kogudusetöösse on koguduse kasvu võtmetegur. Armuannid on Piiblis loetletud Pauluse 1. kirjas korintlastele 12. peatükis. Me teame, et evangeelium on armuõpetus, aga armuande kuigi hästi ei tunne.

Veel vähem tunneme õpetust armuandide kasutamisest vaimses usuvõitluses. Peaksime õppima nelipühilastelt, kuidas armuannid ilmnevad ja kuidas neid rakendada nii oma isiklikus kui ka koguduseelus.

Neljas valdkond on vaimulik juhtimine, mida samuti seostatakse tavaliselt õpetaja ametiga. Peaksime aga märkama ka õppejõude, ettevõtjaid ja muidu häid organiseerijaid meie kogudustes. Me ei tohiks neisse suhtuda kui õpetaja konkurentidesse.

Neile oleks vaja usaldada ülesandeid, mis toetavad õpetaja visiooni koguduseelu korraldamisel. Ei tohi karta, et äkki nad teevad midagi valesti. Kui keegi parimat soovides midagi ka valesti teeb, ei ole see maailma lõpp.

Vastupidi, igast kriisist on võimalik saada tugevamaks ja targemaks. Tuleb aga arvestada, et vaimne juhtimine tähendab juhi eesminemist ega toimi siis, kui meie isiklik elu on vastuolus sellega, mida õpetame.

„Seepärast võtke kätte kõik Jumala sõjavarustus, et te suudaksite vastu panna kurjal päeval ja jääda püsima, kui te olete kõik teinud” (Pauluse kiri efeslastele 6:13). Hea lugeja, kes sa võtsid vaevaks juhtkirja lõpuni lugeda, soovin sulle Jumala õnnistust ja Püha Vaimu juhtimist.  

Leevi Reinaru
EELK misjonikeskuse juhataja