Vajame enamat kui kirjaoskust

Alustan ühe isa kurtmisega, kui ta tuli oma lapsele kristlikku laagrisse järele. Laagris õpetati ka maailma usundeid. Isa oli tulnud just Roomast, käinud Peetruse katedraalis ja näinud maailmakultuuri vaatamisväärsusi.
Ta tunnistas: «Ausalt öelda oli mul häbi. Ma ei teadnud sellest kõigest mitte kui midagi. Ma ei teadnud, miks ja milleks need hooned on ehitatud. Ma ei teadnud, mida ehitajad olid mõtelnud ja õigeks pidanud. Hea, kui mu laps hakkab sellest midagi mõistma. Mul oli Roomas tunne, nagu oleksin ma teiselt planeedilt.»
Septembri algus puudutab meid kõiki. Oleme kõik käinud kunagi koolis. Nüüd alustasid lapsed uut õppeaastat. Neilgi, kellel oma koolitee on jäänud ammugi seljataha, on põhjust mõelda oma noorusele, oma kooliajale ja õpetajatele. Ebameeldivad mäletused ei tohiks varjutada eluks kaasa saadud hariduse väärtust.
Iseküsimus on, kuivõrd me oskame haridust hinnata. Uuemal ajal on hakanud levima sellised mõisted nagu «haritus» ja «hingeharidus». Küllap on selleks põhjust. Nähtavasti tajutakse, et tavalises koolihariduses jääb midagi puudu. Küsimus on isiksuse kujunemises ja kasvamises, mida ei taga ükskõik kui suured üksikteadmised. Neid vajavad spetsialistid. Kuid isiksust kujundab võime mõista elu ja ilma, mitte teadmiste hulk. Kasvatajana saab seda võimet arendada ainult kodu ja kool.
Nii Eesti kodul kui ka koolil lasub nõukogude aja puuduliku hingehariduse pitser. Mind teeb kurvaks, et ikka leidub inimesi, kes sõdivad ägedalt iga jõupingutuse vastu täita seda haigutavat tühjust. On imelik mõeldagi, et Eesti tänane haridusjuht naeruvääristab usuõpetuse andmist üldhariduskoolis, pidades seda häbiväärseks. Kus me elame? Millist inimest me kasvatame? Me kasvatame ka kasvatamata jätmisega.
Olen täiesti nõus reformierakonna esimehe Siim Kallase arvamusega 26. augusti Postimehes, kus ta ütleb, et «avanemine Euroopasse lubab meil muude väärtuste kõrval tajuda, mõista ja omandada ka seda hiiglaslikku vaimset vara, mida kujutab endast läänekristlik kirik». Teda tsiteerides olen täiesti teadlik Euroopa ilmalikustumisest, kuid see ei tee olematuks Euroopa kultuuri juuri ja olemust. Haridus – või siis haritus – aga tähendabki järjepidevuse hoidmist, eelmiste põlvkondade elutarkuse ja elukogemuste omandamist ja edasiandmist.
Ajalukku vaadates on kõik protestantlikud maad uhked selle üle, et koolihariduse hälli juures on seisnud kirik. Miks tõlkis Martin Luther kogu Piibli saksa keelde? Miks nõudis reformatsioon, et pühakiri oleks igale inimesele kättesaadav tema emakeeles, seda ka lihtrahvale? Vastus on lihtne: selleks, et rahva iga liige õpiks mõistma iseennast, elu ja maailma mitte oma mätta otsast, vaid terviklikult ja laiemas seoses, Jumala ilmutuse valguses. Luterlik kirik on ikka rõhutanud üksikisiku haritust ja vastutust.
Uus õppeaasta on alanud ka Usuteaduse Instituudis ja Pastoraalseminaris. Milliseid õpetajaid vajab meie kirik? Vastan, et oma kutsumusele pühendunuid, kel on tahtmist õppida mõistma Jumala käekirja inimese elus, et leida aega ja jõudu inimesi nende muredes ära kuulata ning tarkust siduda evangeelium inimeste igapäevase eluga. Ja seda mitte ainult kirikus, vaid ka väljaspool seda, koolis ja kodus. Elu, ilma ja iseenda mõistmiseks on vaja midagi palju enamat kui lihtsalt kirjaoskust.
Jaan Kiivit, peapiiskop