Vajame inimese väärtustamist

Ellujäämine, võitjate hulka kuulumine on tähendanud alati kohanemist valitsevate olude ja suundumustega. Nii oli see nõukogude ajal, nii on see praeguses maailmas.
Mugandumine aga tähendab alati endas millegi mahasalgamist ja omaksvõtmist, et me ei püüagi tulevikku mõjutada, vaid lõigata üksnes võimalikku omakasu. Hind, mida selle eest maksame, on teiste asi. Ei taha mõelda, et võib-olla ka meie laste ja lastelaste asi.
Mis kaitseb traditsioonilist perekonda, kui ühiskonnaelu kõik mehhanismid töötavad selle vastu? Mis annaks inimestele tagasi kõlbelise kindluse, et orienteeruda lihtsates asjades? Mida pidada veel normaalseks, kui massimeedia püüab visa järjekindlusega teha selgeks, et inimväärikust kaitsvad normid on ajast ja arust?
Kuulasin huviga peaminister Siim Kallase sissejuhatavat ettekannet, mille ta pidas möödunud nädalal Usuteaduse Instituudi poolt korraldatud ümarlaual, kus käsitleti koolide religiooniõpetuse vajalikkust. On kiiduväärt, kui valitsusjuht ei mõtle ainult majanduslikes kategooriates, vaid tunneb muret Eesti ühiskonna vaimse tervise pärast ja tõdeb olukorda ilustamata, et hädad saavad alguse meie inimeste väärastunud hoiakutest.
Kristlastena näeme ilmselt selgemalt pikaajalise ateistliku kasvatustöö ehk inimlike püsiväärtuste lammutamise tulemust, mida paljud endale üldse ei teadvustagi. Kuid mitme väärhoiaku algus ulatub minevikus kaugemale. Peaminister meenutas valgustusaja mõju, mis on istutanud rahva teadvusse veendumuse, et inimene on iseendast täiuslik, süüdi on ühiskond. Peame täiustama seadusi, struktuure ja keskkonda, mitte iseennast. Ometi on kristlik õpetus pärispatust kasvanud välja inimpõlvede kogemusest ja peaks panema meid mõtlema.
Praegune aeg ei soodusta järelemõtlemist. Elame väga pragmaatilisel, kiirustaval ja pinnapealsel ajajärgul. Elame ühiskonnas, mis mõtleb peamiselt mis-see-maksab ja mis-ma-selle-eest-saan kategooriates. Informatsiooni, muudatuste ja valikuvõimaluste tulv kipub matma üksikisikut laviinina enda alla. Tal ei jää aega hingetõmbamiseks. Maailmanägemuse, ellusuhtumise ning kõlbluse ja usuga seotud küsimused taanduvad teisejärgulisteks. Enese üle järelemõtlemine, keskendumine ja endale aruandmine Jumala ees käib paljudel üle jõu.
Mis teeb inimese inimeseks? Jõuluevangeelium viib meid inimeseksolemise lätetele. Olen tsiteerinud Soome peapiiskoppi Jukka Paarmat: «Me vajame inimese väärtustamist vaba, moraalse, vastutava tegutsejana ühiskonnas. Me vajame inimese nägemist mitte passiivse ajupuuna turujõudude hoovuses, vaid aktiivse laevatajana, kes juhib oma alust püsiväärtuste kindlate ja julgustavate majakatulede järgi.» Vajame iga kodu, kooli ja koguduse ühiseid pingutusi inimese kasvatamisel ja vaimse palge kujundamisel.
Jaan Kiivit, peapiiskop