Valikuvabadusest

Kirikus on vaidlusi
tekitanud küsimus inimese tahtevabadusest. Kui vaba on patust rikutud inimese
tahe valikute tegemisel? Kas ja millised asjaolud mõjutavad meid usulisi ja ka
muid otsuseid langetades?

Presidendi valimised on selgesti välja
toonud inimese mitmesuguse seotuse. Oleme seadusega loobunud otsevalimise
õigusest. Parlamendi valimisel näiliselt isikuid valides oleme valinud
tegelikult erakondi.

Kohaliku omavalitsuse volikogu valimisel
oleme veidi rohkem valinud küll isikuid, kuid presidenti läheb valima siiski
veel nende poolt valitud isik. See tähendab, et meie võimalus on valida kedagi,
kes meie eest valib selle inimese, kes läheb valima meile sobivat presidenti.
Selline keeruliste piirangutega kaunistatud süsteem on meie meelest kõige
parema presidendi valimise võimalus.

Nüüd lõpuks on valitud valijamehed.
Valijameeste kurb saatus on selles, et nendel tuleb teha valik kahe asja vahel:
valida presidenti või olla kuulekas oma erakonnale. Ilmselt ei pruugigi
valijamehele olla tähtis see, kes saab presidendiks. Küllap iga presidendiga
saab kuidagi elada. Allumatus erakonnale aga tähendaks lõppu poliitilisele
tegevusele. Südametunnistuse järgi valikut teha on tegelikult üsna keeruline.

Mida aga ütleb meile meie südametunnistus?
Kõigepealt püüab südametunnistus õigustada meie käitumist, otsustusi ja tegusid
minevikus. Kui oleme teinud minevikus vigu, siis on jälle kaks võimalust.
Esiteks on võimalik viga tunnistada ja seda kahetseda. Teine võimalus on oma
minevikku õigustada.

Kurb on see, et ka minevikus tehtud otsused
ei sündinud vabatahtlikult. Olen kohanud üsna väheseid, kes ütlesid, et nad
astusid Kommunistlikku Parteisse vabatahtlikult. Väidetakse, et seda tuli teha
tahte vastaselt õilsate eesmärkide saavutamiseks. Ehk teiste sõnadega, olukorra
sunnil vastu oma tahtmist. Tehtu aga jääb meid siduma.

Nüüd, kus arvame, et valime tulevikku,
valime tegelikult minevikku. Valime seda, mis õigustaks meie käitumist
minevikus. Hingerahu seisukohast on see ääretult oluline. Oleme jätkuvalt
seotud minevikuga. Kurb on aga see, et me ei saa enda seotusest aru.

Johannese evangeeliumi 8. peatükis rääkis
Jeesus juutidele, kes temasse uskusid, ja ütles: «Kui te jääte minu sõnasse,
siis te olete tõesti minu jüngrid ning tunnetate tõde, ja tõde vabastab teid.»
Nad vastasid Jeesusele: «Me oleme Aabrahami järglased ega ole iial kedagi
orjanud…»

Juudid olid aastasadu elanud võõra võimu
all. Ka selle vestluse ajal olid nad Rooma riigi poolt okupeeritud, kuid enda
meelest olid nad ikka vabad. Orjus on mitmekordselt ränk asi, kui me sellest
ise aru ei saa.

Presidendi valimine ei ole elus mitte kõige
olulisem valik. Meil tuleb valida palju tähtsamate asjade vahel. Meil tuleb
langetada otsuseid, mis määravad meie igaviku. On oluline, et märkame oma elu
piiratust ja seotust. Ehk siis mõistame Jeesuse sõnade tähendust: «Kui nüüd
Poeg teid vabastab, siis olete tõepoolest vabad.»

Joel Luhamets,

assessor