Vana keele võlu

Raamatute arv kodusel riiulil võib olla väga petlik. Riiulivahesse pikkusega 80 cm saab mahutada ligemale 50 raamatut, kuid sinna saab suruda ka rohkem – mis pole õige. Ükski ei mõõda oma isikliku raamatukogu suurust aga meetrites, sest see ei ütle kogu väärtuse kohta midagi.
Vana kirjakeele uurimisest
Uuemat trükisõna eesti vana kirikukirjanduse ja tema keele kohta on ilmunud meetrist pikemalt. «Uuemat» tähendab siinkohal kõike, mida on avaldatud pärast aastat 1939, s.t alates noist ajust, mil vaimulik kirjasõna oli kodumaal agressiivselt tagakiusatud. Kui panna ligemale 70 aasta kestes väljaantust kõrvale Piibli, UT ja lauluraamatu ning muu asjaomase trükid ja arvestada üksnes vaimulike tekstide filoloogilisi publikatsioone ning üksikuurimusi selliste tekstide keelest, siis niisuguste raamatute rida oleks ehk põlvepikkune.
Minu oletus pole etteheide. Küsimus on järgmine: kui paljudel meie teoloogidest ja filoloogidest on kodus see põlvepikkune rida süstemaatilisel kujul ning ilma lünkadeta olemas?
Tegemist ei ole tuhandete ühikutega, ka mitte sadadega. Kõneks on mõnikümmend raamatukujulist (artikleid on muidugi rohkem) publikatsiooni, mille sisus, kuid ka kokkukuuluvuses peaks vaimselt haritud inimene orienteeruma vähemasti peajoontes.
Ühest taolisest, nimelt Georg Mülleri «Jutluseraamatust» kirjastuse Ilmamaa sarjas «Eesti mõttelugu» (78), kirjutas Tartu ülikooli teadur Marju Lepajõe siinsamas päris äsja. Selle raamatu juurde kuulub üks köide teisest sarjast, s.o 12. osa Tartu ülikooli eesti keele õppetooli toimetistest ehk «Georg Mülleri jutluste sõnastik», mille koostasid Külli Habicht, Valve-Liivi Kingisepp, Urve Pirso ja Külli Prillop (Tartu, 2000).
Põhimõttelisi erinevusi ajaloolise teksti ning tema põhjal koostatud sõnastiku vahel saab igaüks ise vaagida, kui seab kõrvuti Mülleri 4. jutluse koha «Siis olgu nüüd meiegi rõõm…» (Jutluseraamat, lk 141) tõlkes kaasaegsesse eesti keelde, sama koha algupärases tekstis (lk 140) ja artikli «rõõm» sõnastikus (lk 303).
Esimesena märgitu on Mülleri lause niisugusena, mis oleks arusaadav ka säärasele lugejale, kelle jaoks on tollane keel võõras. Teine toob Mülleri lause esile kujul, mille põhjal saab teda kasutada ka uurimistööks. Sõnastik seevastu näitab ära, mis kõik on sõnaga «rõõm» seotud.
Nüüdseks juba rohkem kui neljakümneaastane uurimistöö meie vanema kirikukirjanduse, iseäranis aga tema keele kohta pakub mitu ilusat järeldust. Kõigepealt on seal väga vähe säärast, mis kannab, nagu mõnikord öeldakse, oma aja pitserit ja vajaks vabandamist.
Kaugelt silmatorkavamad on uurimistöö intensiivsus ja publikatsioonide rohkus, eriti pärast aastat 1986. Tegemist ei ole enam üksikute artiklitega nagu Paul Aristel ja Uku Masingul 1960. aastail, vaid juba programmilise tegevusega, mille paralleeliks on tööd lõunaeesti keelte vallas. Nüüd on oluline, kuidas see kõik mõjutab meie üldist haridust.
Kirjakeele avastamine enesele
Üldise hariduse tasemes nimelt ei piisa sellest, kui mingi küsimuse kohta leidub kui mitte just käsiraamat, siis vähemalt põhjalik artikkel. On vaja kohustuslikke algteadmisi ning oskusi vastavas valdkonnas ise orienteeruda. Siit järgnev soov. Kirikukirjanduse ja tema keele uurijad võiksid kokku panna lugemiku iseloomulikest näidetest koos illustratsioonidega käsikirjadest ning varasematest kriitilistest väljaannetest.
Mihkel Kampmaa raamatu «Eesti kirjanduseloo peajooned. Esimene jagu» (1912) lk 149 on avaldatud faksiimilekatkend ühe Georg Mülleri jutluse algusest. Gustav Suitsu ja Mart Lepiku raamatu «Eesti kirjandusajalugu tekstides. Esimene osa» (1932) lk 2 on koostajad publitseerinud Mülleri jutluste käsikirjast teistsuguse koha.
Mülleri jutluste sõnastiku lõpust lk 517 leiab lugeja kolmanda näite. Tema jutluseraamatu lk 806 pakub neljandat illustratsiooni. Et ükski neist pole arheograafiliselt range (s.t vajalik legend puudub), ei ole siin määrav. Olulisem on astuda pikk samm edasi ja avaldadagi raamat, mis õpetaks vanu tekste lugema nii kirjas kui trükiski.
Seda ei ole palju tahetud, sest olgu tehnoloogiline progress nii nobe kui tahes, vana põhimõte «ad fontes!» ehk allikate juurde juhib meid ikka ajalukku tagasi. Vana keele võlu tekib tema tundmisest, mitte sellest, et ta on võõras. Seda võõruse ületamist ongi tarvis, nimelt ka õppida.

Peeter Olesk,
kirjandus­teadlane