Vanadest tükkidest uus lapitekk

Septembri saabudes ärkavad laste ja
lastelastega peredes ellu vanad laulud. Olenevalt ajastust räägivad mõned
sellest, et septembris on kõik uus, või tuletavad meelde, et noorus on
külvikuu. Rikkumata looduse üheks suuremaks väärtuseks on selle liigirikkus,
täieliku hariduse tunnuseks on teadmiste, harjumuste, käitumismallide ja
väärtushinnangute süsteemne mitmekesisus. Meie laste ja lastelaste
kasvumaastikul puudub ikka veel ühe olulise seemne külv, mis annaks
hingeharidust. Koolis jääb vajaka vaimsest liigirikkusest.

Eelmises ajalehes tõdes assessor Urmas
Viilma, et üldhariduskooli õppekavu vaadates ei ole kõik uus ning et on asju,
mis püsivad muutumatuna aastaid. Kui muutumatuna püsiksid traditsioonilised
väärtused ja head kombed, siis võiks süda rahul olla. Kuid  selgub, et vanaks lapiks meie koolitekis on
hoopis ühe puudujäägi krooniline püsimine. See on religiooniõpetuse poololematu
staatus.

Visalt hoiab suur osa meie rahvast kinni
viimaste aastakümnetega omandatud hoiakutest ja eluviisist, tundmata ära nende
tegelikku pealesunnitust ja seega oma mittevaba olekut ja orjastatud
otsustusvõimet. Keegi ei ole nii palju ori kui see, kes seda ära ei tunne ja
selle üle uhke on. Upsakas sulane võib vahel olla teel uue orjakoja poole.
Imestades leiab ta end muutunud olukorrast, kus võim on taas diktaatorite kätte
libisenud.

Elame ühelt poolt pehmete mõjutusvahendite
kasutamise ajastul ning teiselt poolt infotulvast tuleneva pealiskaudsuse ja
pidevalt kuhugi poolele teele jääva mõtlemise keskkonnas. Süvenemiseks puuduvad
aeg ja motiiv. Kuid see on ka hariduse poolikuse üks tunnustest.

Siin on lõks, kus näen ohtu rahvale, näen
mänglevaid manipulatsioone ja hiilivat võimu. Ülalnimetatud tegurid on osa
tingimustest, mis soodustavad niisuguse «demokraatlikult kontrollitava»
ühiskonna kujunemist, kelle eneseregulatsiooni võime muutub madalaks. Kui uuel
viisil orjastatud mõtteviisiga kodanikkond defineerib end «vabatahtlikult»
suures osas tarbimise kaudu ja on end pankade sõltlaseks laenanud, siis võib ta
eelistada olmelist stabiilsust kodanikuvabadusele ja väärikusele. Ta võib ise
valida endale võimu, kes tasapisi jätab talle üha vähem vabadust, nii vähe, et
ümbritsevat tegelikkust ei saagi enam reaalselt muuta.

Samal ajal säilib ühiskondlik tellimus
unistuste järele, mille taga on inimvajadus. Ka iseteadlik pragmaatik ei
rahuldu alati proosalisusega. Rolf Jensen, kunagine Taani tuleviku-uuringute
instituudi juht, ongi leidnud üles ja sõnastanud tühja koha tehnoloogilisust ja
inseneriteadusi rõhutava ühiskonna struktuuris. Selleks on vajadus unistuste,
lugude ja tähendust omavate kujundite järele. Tegelikkuses toimubki võitlus
seesuguse tühiku täitmise, iseenda ja oma grupi unistuse sõnastamise ja
väljapakkumise ning teiste omade kõrvaletõrjumise nimel.

Aeg kulgeb kiiresti, liiga kiiresti.
Kristlastena oleme kutsutud töötama selle heaks, et aidata muu hulgas täita
seda poolteadvustatud unistuste tühikut. Saame seda teha «vanadest tükkidest
uue lapitekiga», iidse evangeeliumi ajakohase tõeks elamisega.

Uku Masing kirjutas kord vist
retooriliselt, et kas kristlastena oleme nagu üks vilepilli saatel kõrbe
taganevate rändurite salk? Vahel võib tunduda, aga ei pruugi olla. Nädal tagasi
kaitsti Usuteaduse Instituudis magistritöö, milles uuriti vabatahtlike
töötegijate toimimise võimalusi kogudustes. Jumala rahva annete paljususes on
peidus kasutamata perspektiivid loovaks algatuseks, elava ja kuulutava koguduse
unistuse täideviimiseks. Kogesin seda äsjast akadeemilist pidupäeva just tolle magistritöö
teema tõttu väga olulisena ja otsekui millegi uue algusena.

Kõigil ei ole võimalik kirjutada uurimusi,
küll aga lugeda teiste kirjutatut. Seepärast tahan lõpuks pakkuda midagi
lihtsat ja soovitan uue õppeaasta alustuseks ühte salmi Juhan Liivi luulest.
Äkki tasuks koguni pähe õppida!

 

Sa jäta katki, viska vanad laulud

ja vana elu, ärka unest siis!

Nad vigased on, sinu vanad laulud,

ja vigane su vana eluviis!

 

Peatugem ja mõelgem. Siin on nagu tükk
muistsest tekist, mis pärineb pisut varasemast ajast – sellest vanast ajast,
kui vana veel hea oli ning inimese seesmisele uuenemisele kaasa aitas.

Randar Tasmuth,

Usuteaduse Instituudi rektori kt