Vanem vend või õde aitab suureks saada

Kui sul leidub veidi vaba aega ja sa tunned muret hoole ja tähelepanuta laste pärast, liitu projektiga «Vanem vend, vanem õde».
Projekt põhineb täiskasvanud tugiisiku ning lapse üksühesel sõprusel, eesmärgiga arendada ja toetada laste enesehinnangut ja positiivset maailmavaadet.
Tartu Laste Tugikeskuse sotsiaalpedagoogi Merike Petersoo sõnul on projektiga liitunud väga erineva tausta ning probleemistikuga lapsed ja noored. «Jääb mulje, et vanem õde-vend aitab pea iga probleemi puhul. Meie nooremate õdede-vendade seas on palju lastekodulapsi. Nende igatsus ja vajadus tugiisiku järele on eriti mõistetav, sest kasvataja on siiski üks mitme lapse peale, vanem õde-vend aga päris nende «oma inimene»,» lausub ta.

Sõprus ja tähelepanu
Samas ei tasu arvata, et lapsed, kes ootavad täiskasvanud tugiisikut vanemaks vennaks või õeks, on vaesed, mahajäetud või väheväärtuslikud. Nad on lihtsalt lapsed, kes vajavad vanemat sõpra ning kinnitust, et on soovitud ja väärtuslikud.
«On noori, kel probleeme koolis käimise ja käitumisega. On lapsi, kes on keerulistest peredest, kellel ei ole ühtegi sõpra. On ka neid, kes lihtsalt, olles projektist kuulnud, tahavad sellega liituda. Mõned neist võivad olla kaotanud kalli inimese, teiste vanematel ei jätku piisavalt aega,» loetleb Petersoo.
Iga projektis osalenud laps saab vabatahtliku täiskasvanud tugiisiku, kes on läbinud 30tunnise koolituse, mis annab ettevalmistuse lapsega tegelemiseks ning erinevate probleemsituatsioonidega toimetulekuks. Ent tähtsaim, mida vanem vend või õde saab pakkuda, on sõprus ja jagamatu tähelepanu.

Õlg õla kõrval
EELK Põltsamaa koguduse liikme, Tartu Tervishoiu Kõrgkoolis õppiva 19aastase Kätlin Padesaare n-ö projektipõhiseks väikeseks vennaks on kaheksa-aastane Madis.
«Vahel läheme temaga kinno, teinekord aga lihtsalt jalutama, et saaks igapäevastest asjadest rääkida. Mõnel korral olen talle kooli vastu läinud, aidanud ära õppida ning vahel õpetajaga vestelnud, et teada saada, milles oleks tal abi vaja ning millele peaks rohkem tähelepanu pöörama,» räägib Kätlin. Talvel mängisid õde-venda tihti Emajõe ääres lumesõda ja kulli. «Ta räägib päris palju, eriti igapäevastest asjadest, näiteks kui ta kodus karistada saab, siis räägib mulle alati, mille eest sai ja millise karistuse,» tunnistab Kätlin.
Teadmine, et oma tegevusega last aidata saab, oligi noore neiu jaoks põhjus, miks ta tugiisikuks saada soovis. «Võime ju annetada raha või saata lastekodudesse asju, kuid sellistel juhtudel me ei pruugi näha tulemust, mida meie teod endaga kaasa toovad. Südantsoojendav on näha kellegi silmis rahu ja näol lõbusat naeratust. Ma võtsin sellest projektist osa, sest teadsin, et saan aidata.»
Kristliku kasvatuse kodunt kaasa saanud Kätlin Padesaar on vabatahtliku töö käigus õppinud, et lapse juures ei tohiks näidata end kellenagi, kes me tegelikult pole. «Kõige siiram on, kui suudame igas olukorras iseendaks jääda. Minus endas on kristlikud pereväärtused juba lapsest saati olemas olnud. Pere väärtustamine on väga oluline ning tänu vabatahtlikule tööle olen aru saanud, et kahjuks pole kõigil nii hästi läinud kui minul.»
Kätlini arvates saab üks tugiisik muuta palju. «Ta saab tuua naeru ja rõõmu lapse ellu, teda õigele teele suunata ning vajadusel alati aidata. Tugiisik saab muuta lapse väärtushinnanguid, aidata tal iseend leida ning mõista. Ta saab olla lapsele heaks ja usaldusväärseks sõbraks ning aidata tal igapäevaste probleemidega hakkama saada, et elus toime tulla.»

Muuta maailm paremaks
Merike Petersoo sõnul on praegu tugiisikuteks suures osas üliõpilased, kes on just selles vanuses, et ei ole jõudnud oma lapsepõlves kogetut unustada, kuid samas on nad noored täiskasvanud, kes õppinud oma elu eest vastutama. Siiski ei arva ta, et tugiisikuks olemine vajaks mingeid erilisi eeldusi. «Oma kogemuse põhjal võin öelda, et inimesel, kes soovib sellise asjaga tegelema hakata, juba on teatud isikuomadused, näiteks empaatiavõime, soov aidata, soov omalt poolt panustada «maailma paremaks muutmisesse», aga ka positiivsus, energilisus, tahe lastega tegelda.
Mul on väga hea meel, kui tugiisikuks tahab hakata noor, kellel endal on elus nii hästi läinud, et ta tahaks sellest midagi teistele edasi anda,» sõnab ta.
Tartu Laste Tugikeskuse kaudu saab programmiga taas liituda maikuu lõpus.

Merje Talvik

Projekt «Vanem vend, vanem õde»
• Idee on luua sõprussuhe lapse ja täiskasvanu vahel.
• Liikumine sai alguse 1904. aastal USAs.
• 1997. aastal alustati tegevust Eestis.
• Mõeldud kooliprobleemide, käitumisraskustega või lähedase kaotanud lastele ja noortele vanuses 7–17.
• Vanemaks õeks või vennaks võib saada täiskasvanu, kes on valmis aasta vältel ühele lapsele sõbraks olema ning talle nädalas kaks-kolm tundi aega pühendama.