Varjust valgusesse
/ Autor: Eesti Kirik / Rubriik: Uudised / Number: 1. märts 2006 Nr 9 /
Paastuaeg on seni ikka viinud mu
meeleseisundid mingile tundmatule tasandile.
Kohati meenutab see justkui väljumist
iseendast – nagu vaataks enda peegelpilti kusagilt ohutust kaugusest.
Kannatusaeg on mingis mõttes
enesekatsetusaeg. Loobumiste, saamiste ja kaotuste ring, mida juhib meie endi
sees tiksuv salajane hüvastijätt talvega ning igatsus päikese järele. Võib-olla
ongi just kevadevärskuse ootus see, mis teeb me loobumised mingil määral
kergemaks, sest lootus valgusele on ju nii lähedal, peaaegu siinsamas. Kui see
pakane vaid taanduks ja laseks leegina lahvatada hõõguval südamel!
Möödunud vabariigi aastapäevaga seoses olen
palju mõelnud oma kodumaale ja rahvale. Rahvale, kes pealtnäha jahe, ent ometi
kannab sisimas elavat tuld läbi aastasadade, läbi kannatuste, läbi talvede,
aastaringselt. Sellistel patriootlikel hardushetkedel mõtlen vaid üht: küll
peab neis külmades südametes olema palju armastust ja uue alguse lootust.
Möödunud pühapäeval kuuldud armastuse
ülemlaul Pauluse esimesest kirjast korintlastele lõpeb paljukuuldud ja loetud
sõnadega: «Ent nüüd jääb usk, lootus, armastus, need kolm, aga suurim neist on
armastus.»
Ehk on just praegu käes see aeg, mil võiks
proovida seista oma peegelpildi kõrval ja püüda nähtus kinni iga kübe usust,
lootusest ning armastusest – et jätkuks jõudu kevadesse suubuda, et Jumal meis
uues puhtuses heliseda saaks.
