Viljandi Pauluse kuninglikud altarikatted
/ Autor: Eesti Kirik / Rubriik: Uudis, Uudised / Number: 3. märts 2004 Nr 8 /
Viljandi Pauluse kirik sai paastuajaks esimesed lillad altarikatted.
Katete meistriks on Viljandi Kultuuriakadeemia tudengid Marvi-Liina Riid ja Annika Aab, juhendajateks Reet Talimäe ja Anneli Vassar. Tekstiili kinkis kogudusele Ahvenamaa õpetaja Mårten Andersson.
Koguduse õpetaja Mart Salumäe sõnul on katete valmistamisest juttu olnud juba pikka aega, kuid tegemiseni ei jõutud. «Kirikuseaduses on öeldud, et kindlasti peavad olema punane ja valge, muud võivad olla,» lisas Salumäe. Temale teadaolevalt ei ole Pauluse koguduses tõesti enne paastuaja katteid eksisteerinud.
Kui umbes aasta aega tagasi õpetaja Andersson kogudusele riide kinkis, siis hakkasid tudengid altarikatete kavandit kujundama. Sellel talvel sai töö ühele poole ja kannatusaja altarit Viljandi Pauluse kirikus ehivad nüüd uued violetsed katted.
Altarikatted valmisid kultuuriakadeemia tudengitel semestriülesandena. Kavandite konkursist võttis osa viis tudengit, kogudus valis välja Annika Aabi kavandi. Aab jätkab ka edaspidi Pauluse kirikus – kevadel valmivad tema diplomitööna teised kiriku tekstiilid.
Violett on liturgiliseks värviks kirikus altarikatetena kasutusel advendi ja suure paastu ajal, kui inimesed ootavad rõõmsaid jõulu- ja ülestõusmispühi. Violetne on ettevalmistuse, paastu ja meeleparanduse värv, ka kannatuse, kurbuse, patukahetsuse ja ootuse värv. Seda värvi rõivaid kannavad renessansiaja maalidel patukahetsejad, nt Maarja Magdaleena, mõnikord kannab ka neitsi Maarja pärast Kristuse ristilöömist violetset rüüd. Lillat värvust on seostatud kuninglikkusega ja peetud keisrivõimu tähiseks, seetõttu on renessansskunstis violetti kasutatud Jumal Isa sümbolina.
Violett soodustab süvenemist ja aitab keskenduda meditatsioonile. Tema tähendusvarjunditena nimetatakse salapära, teispoolsust, igatsust, tahet, võimu, intensiivsust ja universaalsust.
Kristel Neitsov
