Võit või kaotus?

Rahvad on püüdnud pühadena kalendrisse raiuda ikka oma ajaloolisi võite; kaotuste afišeerimine tundub seevastu loomuvastane.

Sestap pole eriti imestada, kui Vaiksel Laupäeval on rahvale pakutud lustakat pühadepuhust striptiisietendust.

Inimestena, rahvana vajame tahes või tahtmata eeskujusid, kangelasi. Ilma nendeta tunduks elu kuidagi lame ja labane. Kui sangareid ka võtta pole, tuleb nad välja mõelda – Odüsseus või Kalevipoeg näiteks. (Muide, ka praegune äraspidine pronksist kangelane «Aljoša» sobib olemuselt samasse ritta.) Õnneks ei pea me piirduma muinasjutuliste eeskujudega. Meil on Erki Nool, Andrus Värnik, Marko Märtin, Kristina Šmigun ja paljud teised võtta. Ja lisaks sporditähtedele oi kui palju tippteadlasi, -poliitikuid ja -kultuuritegelasi. Kuid miks mitte ka ususangareid.

Tõeline kangelaslikkus

Tunneme ja mäletame neid esmalt just õnnestumiste ja võitude järgi. Aga kui sügavamalt järele mõelda, kas ei ole see pisut pinnapealne ja ülekohtunegi? Kas tõesti ainult väline edu, sageli teenimatult sülle kukkunud pime õnn, peegeldab inimese tegelikku väärtust või väärikust?

Minu jaoks on hoopis kõnekam sootuks vastupidine olukord: kuidas käitub seesama inimene siis, kui teda on tabanud ebaedu, häving, reetmine?! Mis viga on mõnel alfa-isasel elu kiirteel oma jõulise sportauto gaasipedaali vajutada ja teistest mööda tuhiseda. Seda märkavad ja kadestavad kõik.

Kuid tõeline kangelaslikkus, mida tasub imetleda, avaldub alles siis, kui see mehepoeg on end juhtumisi sodiks sõitnud ning on suutnud ennast ratastoolist «välja võidelda» ränga eneseületuse hinnaga. Ütleb ju ka vanasõna, et «sõpra tuntakse hädas». Lisaksin juurde: mitte ainult sõpra, vaid mistahes inimest. Sedasi mõeldes saab õiglaselt hinnata õigupoolest alles küpsemas eas inimesi – neid, kel on olnud aega ja võimalust ennast tõestada ja lasta end läbi katsuda nii õnnes kui õnnetuses, vahel lausa surmale silma vaadates.

Elu valu ja võlu

Jeesusest kui ühest ajalooliselt vaieldamatust suurmehest olnuks hõlpus vormida mingit USA filmidest tuntud superkangelase moodi tegelast, keda ei võta ei tuli, vesi ega hõbekuulgi. Seda toetudes rõhutatult tema surmast ülestõusmise faktile, mis kahtlemata on võitude võit. Ent selle mehe kuninglikkus, eriline väärikus ilmnes palju eredamalt olukorras, kus teda pinniti ja pilgati, teotati ja tapeti – iseäranis just siis, kui ta osutus kõige suuremaks kaotajaks.

Sestap olgu meil taipu tähtsaks pidada mitte ainult surfamist elu õnnehetkede lainetippudel, jäägu see pigem teismeliste fantaasiaihaluseks. Saatuselöögid ja kaotused, mis sind on tabanud, omavad sinu isiksuse kujunemisel ja küpsemisel sootuks suuremat tähendust kui armas-ilusad noorusmälestused.

Elus paljukogenud inimesena võid tunda Elu valu ja võlu. Paradoksaalselt on need kaks omavahel koos nagu sukk ja saabas või kõrvuti nagu õnnetu Suur Reede ja kirgas ülestõusmispüha hommik. Need on kui kaks erinevat silma, millega koosvaatamine annab maailmale ja elule erilise sügavuse ning ruumilisuse.

Tiit Kuusemaa