Volbriöine vabadus
/ Autor: Eesti Kirik / Rubriik: Arvamus, Kolumn / Number: 1. mai 2002 Nr 17 /
Kevadväsimus on kõigile tuttav: töö ei edene, jooksvad probleemid kuhjuvad, suhetes sõprade või töökaaslastega tekib raskusi jne. Eriti tüütavaks muutuvad need probleemid ametites, kus töötatakse inimestega – kui endal on probleeme, pole teiste omi lihtne lahendada. Vaimulikele, kooliõpetajatele, diakooniatöötajatele ja noortejuhtidele ongi kevad seetõttu üsna pingeline aeg. Loomulikult saab ka probleeme vältides elada, kuid see meenutaks pigem Pilatuse moodi käte puhtaks pesemist.
Äsja möödunud volbriööl oli igaühel võimalus end hetkeks lõdvaks lasta, sundimatult ümbritsevate inimeste või loodusega suhelda ning nii jätkuvaks tööks jõudu koguda. Samas seondub volbriöö traditsioon peamiselt nõidade ja muude maagiliste toimingutega. Paljud küsivad seetõttu, kas kristlased ei peaks niisugusest ürituses distantseeruma või vähemalt oma osalust põhjendama?
Esimeseks mulle pähe tulnud volbriööd toetavaks argumendiks on viide paljudele üliõpilasorganisatsioonides – korporatsioonides ja seltsides – osalenud teoloogiatudengitele. Nad on kümneid aastaid sel ööl värviteklites mööda linna jalutanud ja kevadist ööd nautinud. Neist on kasvanud palju häid vaimulikke, ka mõned piiskopid ja seda kahtlemata mitte volbriööl osalemise kiuste. Küllap on nad tollele ööle iseloomulikust inimestevaheliste piiride kadumisest ja avameelsest suhtlemisest pigemini võitnud.
Teiseks olen mõelnud, et ehk iseloomustaks volbriöö fenomeni nõidusest paremini hoopis märksõna piirideta öö. See on aeg, mil iga tudengipoiss võib linnapead, ülikooli rektorit või mõnd oma õppejõudu traksist sikutada ning talle avameelselt küsimusi esitada. Nii mõnigi jutt saab sirgeks räägitud ja nii mõnigi stereotüüp murtud. Olgu või August Gailiti «Nipernaadist» tuttav ettekujutus tüüpilisest kirikuõpetajast: «Kirikuõpetaja on väga tõsine mees ja naerda ei oska ta mitte.»
Loomulikult on asjal tumedam pool. Viimaste aastate volbriöödel mööda Tartut jalutades on mind kõvasti häirinud paljude noorte agressiivsus ja alkoholiga liialdamine. Seepärast oli tark Tallinna linnavalitsuse otsus tol ööl alkoholi mitte müüa. Sellest võiksid ka teised linnad eeskuju võtta.
Panin sellel aastal jälle tähele, et olin järjekordselt maha maganud lehtede tärkamise puudele, kuid hoolega jälginud meediauudiseid, olgu siis vaimulike pedofiiliaskandaali või sõda Iisraelis. Ehk oligi volbriöö funktsiooniks need jamad kümnekonnaks tunniks unustada ning Hando Runneli luuleridadega kevadet tervitada: «Oh kevade, halleluuja!»
Toomas Jürgenstein
